Facebook

Category: Uncategorized

Categories
Uncategorized

Hübriidsõja argipäev: peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks

Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor ning küberkaitseliitlane Kadri Paas kirjutab, et hübriidsõda on odav, mugav ja küllap ka parasjagu mõjus. Seepärast on autoritaarsed režiimid sellelt iidselt strateegialt tolmu maha kloppinud ja hoogsalt tegudele asunud. Ka Eesti lähistel. Põhjamaade ja lääneriikide huvi on ses kurjas kompotis ellu jääda. Kuidas, sellest järgnevalt. 

Algatuseks loetlegem hübriidsõja osad (ei ole olulisuse järjekorras): sihtriigi vastu suunatud info- ja kognitiivne mõjutustegevus, diplomaatia, siseriiklike protestide ja miitingute korraldamine, irregulaarsete üksuste kasutamine, erioperatsioonid, elutähtsate objektide vastu suunatud küberrünnakud, majanduslik survestamine ja regulaarvägede kasutamine. Kooskõlastatult ja orkestreeritult kasutades väga ohtlik kompott.
Pärast seda, kui Kreml okupeeris 2014. aastal Krimmi ja alustas Ida-Ukrainas sõda, on kirjutatud loendamatult artikleid ja analüüse selle kohta, kui enneolematult uuenduslikult Kreml sealkandis toimetas. Tegelikult ei olnud armeekindral Valeri Gerassimovi plaanis midagi uut ega enneolematut. Juba 6.-5. e.m.a elanud Hiina kindral ja strateeg Sun Tzu soovitas käituda niimoodi, nagu ei olekski agressoril mingit kindlakujulist taktikat ehk kuju olemas. Nii ei oska sihtmärk taktikat valida ja seeläbi kannatab tema võitlusvõime. Hiinlane kirjeldas mitu tuhat aastat tagasi tänapäeval hübriidsõja nime all tuntud elemente, mis viivad ründaja loomingulisel rakendamisel soovitud tulemuseni.

„Kujundades sõda on ülim jõuda selleni, et kuju ei olekski. Kui pole kuju, siis osavaimgi salakuulaja ei suuda midagi näha; kõige targemgi ei suuda teha plaane. Sellise kujuga saab võita hulki nii, et hulgad sellest arugi ei saa. Kõik saavad aru, mis kujul võit mulle tuli, aga keegi ei saa aru, mil viisil ma võidu kujundasin. Sellepärast ei tule kellegi lahingus ükski võit kunagi tagasi, kujundamisviisid on aga ammendamatud.“
(Zi & Bin, 2001, lk 164)

Nõnda, kujutu kujundamisega vaenlast lüües on kõigile näha, kes võitis ja mismoodi võitis, kuid saladuseks jäävad võiduni jõudmise teed ja vahendid. Ühtegi võitu aga ei saa korrata, see ei tule tagasi, sest iga kord jõutakse võiduni suuremal või vähemal määral erineva taktikaga, lähtuvalt konkreetsetest olukordadest ja tingimustest. (Zi & Bin, 2001, lk 164)

Niisiis, Kremli hübriidsetes mõjutusmeetodites ei ole 21. sajandil midagi uut. Nõukogude Liit praktiseeris kogu oma eksistentsi vältel läänes aktiivset mõjutustegevust (Juurvee, 2018a; Juurvee, 2018b; Sinisalu, 2008). NL-i sõjateoreetik Svetšin (1878-1938) käsitles info psühholoogilise mõjutustegevuse aspekte juba 1927. aastal ilmunud teoses „Strateegia“. Muu hulgas rõhutas Svetšin, et on vaja olla psühholoog, teada vastase rahva etnograafilisi eripärasid, kõiki vastase sotsiaalseid grupeeringuid ja suunitlusi, teravalt hinnata väiksemaidki detaile, seejuures mitte kaotada silmist suuremat pilti – ja alles siis õnnestub kohandada otsust vaenlaste käitumisega. (Svetšin, 1927, lk 244)
Kui Nõukogude Venemaa alustas Eesti vastu 1918. aastal sõda, üritas agressor jätta muljet, nagu käiks Eestis kodusõda. Kui Punaarmee vallutas 1918. aastal Narva linna, kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Kui bolševikud üritasid Eestis haarata 1. detsembril 1924 võimu, tehti seda taas Moskva toetusel. (Walter, 1999; Zubkova, 2009)
1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud äsja “vabastatud” Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad NL-i näidisvabariigid. (Piirimäe, 2014, lk 3) „Kui käsitaksime seda kõike infosõjana Eesti ja NL-i vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud“. (Piirimäe, 2014, lk 4)

Orwellik Kreml – sõda on rahu

Seega, armeekindral Valeri Gerassimov ei avastanud 2014. aastal Ukrainas uut ilmaimet, vaid kordas palju kordi varem kirja pandud ja omandatud võitlusviise. Asjaolu, et äkitselt tundus see lääne asjatundjatele millegi uuena, iseloomustas pigem lääne ekspertide piiratust.
Gerassimovi hinnangul on mittesõjalised hübriidsed meetodid paljudel juhtudel relvajõududest märksa tõhusamad. Sihtriigi vastu kasutatavate ründeviiside rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva meeleavaldustele kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks. (Gerassimov, 2013)
Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja see suurendab Kreml riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on esmatähtis strateegilise heidutuse ülesanne. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2) Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki eesmärgid erinevad. See on teravas vastuolus läänepoolse tõlgendusega, milles tajutakse relvastatud võitluse puudumist rahuna. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6)

Seega peab Kreml peamiseks lahinguväljaks inimese mõistust. Agressori eesmärk on laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Kineetilist jõudu kasutatakse minimaalselt. Selle asemel mõjutatakse vastase sõjaväelasi ja tsiviilelanikke oma riigi ja valitsuse asemel hoopis ründajat toetama. (Berzinš, 2016, p. 5) Kreml on vastavaid võtteid demonstreerinud mitmel pool maailmas. Info-psühholoogilise mõjutustegevuse eesmärk, mille käigus muu hulgas külvatakse inforuum üle vastuolulise info, pooltõdede ja täieliku valega on tekitada sihtriigi elanikkonnas segadust ja hirmu, naeruvääristada sihtriigi valitsust ja institutsioone, kiskuda alla sihtmärgi usaldusväärsust oma liitlaste seas ja tekitada kunstlikke vastandusi elanikkonna hulgas. Kremli sekkumisest 2016. aasta USA presidendivalimistesse ühismeedia kanalite kaudu on palju kirjutatud. Vähem on ehk teada, et sama riik on tegelenud süstemaatiliselt juba enne COVIDitki vaktsiinivastaste tagant utsitamisega ja seeläbi USA riiklike institutsioonide usaldusväärsuse varjatud õõnestamisega (Broniatowski, et al., 2018) Arvestades et USA ja Eesti vaktsineerimismäär COVIDi vastu on enam-vähem sama madal, st alla 60%, ei imestaks, kui Kreml kasutaks ookeanitaguseid kogemusi ääri-veeri ka oma naabri inforuumis.

Kuidas vastaselt rünnakuisu ära võtta?

On selge, et lääneriigid peavad Kremli hübriidrünnakutele vastama, ent mittekonventsiaalsetele rünnakutele ei ole mõistlik reageerida sõjaliselt. Ja kuigi näiteks USA presidendivalimistesse sekkumine omistati üheselt Kremlile, ei lähtunud sellest tegelikult mitte midagi. Putini režiim jätkas ka pärast 2016. aastat samalaadse käitumisega. Ning jätkuvalt tunneb NATO või EL „muret”, kuigi „muretsemine” ei ole slaavlastest ründajaid kunagi ega kusagil morjendanud. Kremli jaoks on tähtis mängu ilu. Vastase seisukohast on eduka rünnaku eeldus üllatuslikkus ja ootamatus, mitte ootuspärased ja õppustel kordi läbimängitud stsenaariumite rakendamine reaalsuses. Eesti jaoks seisneb moraal tõdemuses, et peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks.
Soome välissuhete instituudi teadusdirektor Mikael Wigell (2021) pakub autoritaarsete riikide hübriidrünnakute vastu välja demokraatliku heidutuse strateegilise kontseptsiooni, mis koosneb viiest osast.

Esiteks, demokraatlik heidutus tugineb kogu ühiskonda hõlmavale lähenemisviisile, kuigi riigile peaks jääma koordineeriv roll. See seob era- ja avaliku sektori ning kogukonnad, et koondada ressursse ja kasutada täielikult ära ühiskondlikke tugevusi ja kultuurilist kapitali. Praegusel õõnestava poliitika ajastul, kus klassikaline Vestfaali dihhotoomia riigi sise- ja välisasjade vahel on hägustunud, on heidutust raskem saavutada ainult riiklike tegevusega. Hübriidsekkumiste ärahoidmine nõuab kogu ühiskonna reageerimist, mille käigus erinevad osalised kergitavad vastupanuvõimet, toetavad riiki kriisivalmiduse hoidmisel ja tagavad ühiskonna elutähtsate ülesannete ja varustusliinide toimimise.

Teiseks, demokraatlik heidutus kasutab pehmet jõudu (soft power). Pehme jõuga meelitatakse ja veendakse, hõlmatakse sõbralikult ja kaasahaaravalt. Oma poliitilised eesmärgid saavutatakse leebe, kaasava mõjutamise abil. Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris; käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga; ning viisides, kuidas ta suhtleb teiste riikidega. Valitsustel on mõnikord keeruline pehmet jõudu kontrollida ja kasutada, kuid see ei vähenda selle tähtsust. Vastupidi, pehme jõu tähtsus üha kasvab.
Veenmisel ja peibutamisel põhineva poliitikategemise tava ulatub Lääne demokraatias Teise maailmasõja eelsesse aega. Diplomaat Edward H. Carr jagas 1939. aastal võimu kolmeks komponendiks: sõjaline, majanduslik ja suutlikkus mõjutada avalikku arvamust. USA president Woodrow Wilson, samuti tema järglased Franklin Roosevelt ja John F. Kennedy pidasid pehme jõu abil avaliku arvamuse mõjutamist üheks olulisemaks võimu osaks. (Vedrine & Moïsi, 2001, p. 3; Haefele, 2001, p. 66)
Pehme jõu rakendamise tulemuslikkus ei sõltu riigi sõjalisest jõust. Kuigi Jossif Stalin küsis nörritavalt, mitu diviisi on paavstil, siis hoolimata sellest valitseb paavst toetudes just kultuurilistele, usulistele ja diplomaatilistele tõekspidamistele. Nõukogude Liidul oli Teise maailmasõja järel palju pehmet jõudu, ent Tšehhoslovakkia ja Ungari sündmused õõnestasid selle olematuks. Ainult Soomes suutis NL tugevdada oma mõjusfääri pehme jõu toel. (Nye, 2004, p. 9; Vloyantes, 1975)
Külma sõja eel müüsid USA ettevõtted ja Hollywood ülejäänud maailmale mitte ainult oma tooteid, vaid ühes sellega ka Ameerika kultuuri ja väärtusi. Kuvandit riigist, mis on võimas, põnev, moodne ja trendeloov ning kus kõik on võimalik ja ajalehepoisist võib saada miljonär. (Pells, 1997, p. 33; Rosendorf, 2000) BBC oli Külma sõja ajal Suurbritannia jaoks oluline pehme jõu rakendaja Ida-Euroopas. Külma sõja ajal aitas kommunistlike režiimide hääbumisele Ida-Euroopas kaasa USA eestvõttel asutatud raadiojaam Vaba Euroopa. Infoajastul, mil sotsiaalsed võrgustikud on muutunud olulisemaks, ei ole pehme jõud ainult riikide asi. Pehme jõu loomisel on olulised ka valitsustevahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, teadusasutused ja eraettevõtted.

Kolmandaks, demokraatlik heidutus toetub läbipaistvusele, õigusriigile ja kodanikuühiskonnale. Hübriidrünnakute ettevalmistajad ja korraldajad tegutsevad alati varjatult ja maskeerunult. Seega on läbipaistvus vaenulike rünnakute ärahoidmiseks esmatähtis. Samuti suudab tugev õigusriik hakkama saada korruptsiooniga, mille kaudu oleks ründajal võimalik sihtriigi ühiskonda destabiliseerida ja lõhestada.

Neljandaks, asümmeetria on osa demokraatlikust heidutusest. Selleks saab kasutada eelpool kirjeldatud pehme jõu võtteid, mis on end tõestanud piisavalt tõhusate ja mitmekesistena. Nii saab hübriidset sekkumist ära hoida, ilma et see kahjustaks normatiivset legitiimsust.


Lõpuks, kui traditsioonilise heidutuse eesmärk on täielikult ära hoida agressioon, siis demokraatliku heidutuse käigus mööndakse, et kõiki rünnakuid ei ole võimalik ära hoida. Sisuliselt on hübriidrünnakute vastane heidutus kuritegevuse ennetamine – ka kuritegevust ei saa nulli keerata. Samas ei kujuta ka kõik kuriteod ohtu riiklikule julgeolekule. Eesmärk on rünnakute mõju leevendada ja vähendada.
Sõjavägi oli, on ja jääb
Demokraatlik heidutus ei tähenda, et sõjaline heidutus oleks lootusetult iganenud. Vastupidi, sõjaline heidutus on endiselt tähtis relvastatud agressiooni ja sabotaaži ärahoidmiseks. Traditsiooniline sõjaline heidutuspoliitika tuleb kindlasti säilitada ja seda ehk isegi tugevdada. Ent demokraatliku heidutuskontseptsiooni iva seisneb just hübriidrünnakutega tegelemises, sest traditsioonilised, st sõjalised heidutusmeetmed ei suuda mõjusalt tegeleda hübriidrünnakute ja- ohtudega. Demokraatliku heidutuse eesmärk on teha ründaja jaoks teise riigi siseasjadesse sekkumine nii ebameeldivaks ja kalliks, et agressor kaaluks enne pikalt ja põhjalikult, kas võtta operatsioon ette või mitte. Ja mis peamine, hoia ära otsene sõjaline konflikt. Seejuures kasutades ära demokraatiatele omaseid iseloomujooni – avatus, kaasatus, pluralism, kodanikuühiskond – ja tugevdades neid heidutuse käigus veelgi.

Mida venelased päriselt kardavad?

Kremli kord paremini, kord halvemini kokku seatud narratiividel on kaugele Venemaa ajalukku ulatuv kultuurisemiootiline taust. Vene kultuuris on ruum ja maa identiteedi tähtsaimaks aluseks. Seega on nt Nõukogude Liidu lagunemine üheselt seotud identiteedikaotusega. Venemaa ruumi määrab Ida-Lääne suund, Lõunat pole üldse: Venemaa ― see on põhjamaa. Lääs tähendab pidevalt varitsevat ohtu. On vaja valvsust, et mitte sinna sattuda. Selline ruumimudel on fundamentaalne ja erakordselt püsiv. (Lotman, 2009, lk 441, 443)


Identiteedihirmud on samuti seotud ennekõike ruumiga. Neid on kahte tüüpi: esiteks hirmud, mis seisnevad selles, et „meie” kaome ära määramatusse ruumi, ning teiseks selles, et võõrad tungivad nimetatud ruumi. Identiteedikriis ägenes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, sest identiteedi läte sattus väljapoole Venemaa piire: põhiosa nn Kiievi-Venemaast asub Ukrainas. Ukraina küsimus on Venemaal nii terav vähemalt osalt seepärast, et Ukraina olemasolu õõnestab vene rahvuslikku identiteeti. (Lotman, 2009, lk 1226-1227)
Ent on olemas ka teisi identiteediga seotud hirme. Suurel määral rajanevad nad opositsioonil „oma -võõras”, kusjuures kõige ohtlikumad pole mitte avalikud võõrad, vaid salajased, need, kes näivad omana. Vaenlane ei ole vaenlane oma ohtlikkuse tõttu, vaid ennekõike sellepärast, et temas saab ära tunda või talle omistada igipõlise vaenlase omadusi. Samuti peab kultuuris olema tungiv vajadus vaenlase järele. Kirjeldatud hirmukompleksi jagavad nii võimud kui lihtrahvas, vaenlasi otsivad kõik ja neid leidubki igal pool. Hirm liidab ühiskonda. Vaenlane on tulnukas, võõras, selleks võib osutada naaber, keda tuntakse aastaid; valitsus ise on vaenlasi täis ja isegi karistusorganid kubisevad vaenlastest. (Lotman, 2009, lk 1226-1228)

Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta jaanuaris

Vaata siit

Kasutatud kirjandus:
Berzin, J., 2014. Russian New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia.
Broniatowski, A. D.; Jamison, M. A.; Qi S.; AlKulaib L.; Chen, T.; Benton, A.; Quinn, C. S.; Dredze, M. 2018. Weaponized Health Communication: Twitter Bots and Russian Trolls Amplify the Vaccine Debate. American Journal of Public Health, 108(10), lk. 1378-384.
Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1-3.
Haefele, M., 2001. John F. Kennedy, USIA, and World Public Opinion. Diplomatic History, 25(1), pp. 63-84.
Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1-2.
Juurvee, I., 2018. Venemaa eriteenistuste rollist informatsioonilises mõjutustegevuses: mis on teada, mida on alust arvata ja mida võib oletada? Sõjateadlane, nr 8, lk 86-102.
Juurvee, I., 2018. KGB aktiivmeetmetekasutamisest. Tuna, nr 3, lk 90-101.
Lotman, M., 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri toloogia. I: Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia. Akadeemia, nr 1, lk 191-215.
Lotman, M., 2009. Hirmu semiootika ja Vene kultuuri toloogia. IV: Hirm ja selle kognitiivsed mudelid: Eesti hirm saksa ja vene mudeli taustal. Akadeemia, nr 5, lk 1035-1064.
Nye, S. J., 2004. Soft power: the means to success in world politics. New York: Public Affairs.
Pells, R., 1997. Not Like Us or More Like Us: America and Europe. New York: Basic Books.
Piirimäe, K., 2014. Infosõda läänes. Eesti, Balti küsimus ja võitlus Inglismaa avaliku arvamuse pärast aastatel 1941-1944. Akadeemia, nr 1, lk 3-34.
Rosendorf, N., 2000. Social and Cultural Globalization: Concepts, History, and America’s Role. In J. S. Nye & J. D. Donahue, eds. Governance in a Globalizing World. Washington D.C.: Brookings Institution Press, pp. 109-134.
Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38-41.
Sinisalu, A., 2008. Propaganda, Information War and the Estonian-Russian Treaty Relations: Some Aspects of International Law. Juridica International, XV, pp. 154-62.
Svetšin, А., 1927. Стратегия. Военные вестник. Москва.
Vedrine, H., Moïsi, D., 2001. France in an Age of Globalization. Washington: Brookings Institution Press.
Vloyantes, J. P., 1975. Silk Glove Hegemony: Finnish-Soviet Relations, 1944-1974. Ohio: Kent State University Press.
Walter, H., 1999. Uprising of December 1, 1924. Baltic Defence Review, 2, pp. 129-140.
Wigell, M., 2021. Democratic Deterrence: How to Dissuade Hybrid Interference. The Washington Quarterly, (44)1, pp. 49-67.
Zi, S. & Bin, S., 2001. Sõja seadused. Tartu, Tallinn: Kaitseväe Ühendatud õppeasutused ja Eesti Keele Sihtasutus.
Zubkova, J., 2009. Baltimaad ja Kreml 1940-1953. Tallinn: Varrak.

 

Categories
Uncategorized

Ukrainlased tegid puust ja punaseks, kuidas võita infosõda

Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor Kadri Paas ütleb, et infosõda on sõjapidamise vaieldamatu osa, milleta ei ole ühelgi riigil võimalik oma sõnumite, huvide ja eesmärkidega laiade massideni jõuda.

Kuigi Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin ütleb, et füüsilise edu lahinguväljal kindlustab informatsiooniline üleolek inforuumis, viisid venelaste põhimõtte ellu hoopis ukrainlased. Venelased on piirdunud hoogsa siseriikliku ja Aafrika, India ja Hiina suunalise valeinfo levitamisega, pälvides lääneriikide teabevoos oma armee elajaliku tegevuse tõttu selge hukkamõistu.

Laused „Mul on vaja tankitõrjemoona, mitte küüti!” ja „Vene sõjalaev, mine persse!” talletuvad ajalukku kui ühed meeldejäävamad fraasid 24. veebruaril 2022 alanud Vene-Ukraina sõjast. Neist esimene kuulub Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskyle, kes vaid päev pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse andis selle vastuseks Ameerika Ühendriikide pakkumisele aidata tal oma riigist lahkuda.


Teine, Ukraina piirivalvuri Roman Hrõbovi lause läheb samuti ajalukku, sest helisalvestis Mustas meres paikneva Maosaare kaitsjate – sh Hrõbov – ja Vene sõjalaeva vahel levis üleilmselt kulutulena. Vene sõjalaev käskis saare kaitsjatel alla anda ähvardades vastasel korral tule avada. Piirivalvurid mõtlesid hetke ja saatsid venelased pikalt. Seepeale tulistaski laev piirivalve garnisoni pihta ja võttis hiljem imekombel ellu jäänud piirivalvurid vangi. Nüüdseks on nad tagasi Ukrainas.

Taaveti ja Koljati võitlus

Mõlemad narratiivid kuuluvad Ukraina oskuslikult loodud raamistikku „Taavet vs Koljat”, rõhutades riigi jõupingutusi võita infosõda alates konflikti esimestest päevadest. Selle nimel töötasid tavakodanikud ja vabatahtlikud, ametnikud ja diplomaadid. Kõik võitlesid Ukraina sõnumite levitamise ja lääneriikide elanike ja juhtide tähelepanu võitmise nimel sotsiaalmeedias ja uudistekanalites. See võitlus kandis vilja.

Rohkem kui kuu aega pärast konflikti ja suurima maismaarünnaku algust Euroopas pärast Teist maailmasõda on see narratiiv loonud kangelasliku vastupanu, rahvusliku identiteedi ühes kütkestavate kujunditega. Tõhusat sõnumilevitamist ja pidevat suhtlust juhib president Zelensky. Temast on saanud paljude jaoks silmipimestavalt karismaatiline ja veenev sõjaaja liider. Zelensky postitab Twitteris peaaegu iga päev oma virtuaalsete kohtumiste ülevaateid maailma liidritega, andes teada, kas kõnealune riik nõustus saatma relvi, andma humanitaarabi või väljendas lihtsalt solidaarsust.

Samuti edastab Ukraina president iga päev kõnesid ja briifinguid, mille eesmärk on tõsta rahva moraali ja kinnitada võitlusvaimu enneolematu kurjuse vastu. Kuivade diplomaatiliste sõnumite postitamise asemel avaldab Ukraina ametlik Twitteri konto köitvat, mõnikord humoorikat sisu ja meeme koos fotode, selgitavate videote ja pealkirjadega, mis on optimeeritud maksimaalse kaasamise ja sõnumite leviku saavutamiseks.

Ukraina suursaadikud, riigiametnikud, ajakirjanikud, vabatahtlikud aktivistid ja paljud teised postitavad sotsiaalmeediasse omakorda sisu, sealhulgas pilte mahajäetud või hävitatud Vene tankidest, muust tehnikast ja vene sõdurite laipadest; samuti andmeid Venemaa rünnakute ja ilmsete sõjakuritegude kohta nagu tsiviilisikute tapmine, vägistamine ja rüüstamine; ahistavaid lugusid põgenemistest, ümberasumisest või sõjapõgenike saatusest.

Zelensky triumf

Kiievi digitaalseid infotegevusi juhib riigi 31-aastane asepeaminister ja digitaalvaldkonna minister Mykhailo Fedorov. Ta on keskendunud ettevõtete ja ülemaailmsete korporatsioonide sundimisele peatama või piirama tegevust Venemaal või tõmbama sealt tegevust täiesti välja, et protesteerida arutu sõja vastu. Fedorovi tegevus on olnud märkimisväärselt edukas. Ligi 500 ettevõtet on Venemaalt lahkunud, sealhulgas tehnoloogiahiiglased Google, Facebook, Twitter ja Apple.

„Ukraina lootustandva demokraatiana on kinnistunud üleilmselt oma terminoloogia, sõnumid ja väärtused. Ukrainlased ehitasid oma narratiivi ja levitavad seda väga edukalt,” rääkis Iisraeli erukolonel Miri Eisin, kes töötab narratiivide ja meedia kui julgeoleku ja sõjapidamise dimensiooni lektorina Reichmanni ülikoolis Herzliyas, ajalehele Times of Israel.
Ukrainlased tõrjusid demokraatlikult välja venemeelse presidendi ja valisid demokraatlikult uue, ukrainameelse riigipea. Enamasti jäävad demokraatiad autokraatiatele alla. Nii on see olnud alates Teise maailmasõja lõpust ja Nõukogude Liidu lagunemisest, ent Ukrainas läks siiski teisiti. Eisini meelest on see tähelepanuväärne, arvestades riigi ajalugu.


Haifa ülikooli infosõja ekspert Yaniv Levyatan märkis samas väljaandes, et Ukraina on saavutanud infosõjas üleoleku. „Zelenskyst on saanud tohutu staar oma sujuva sõnumite, juhtimise ja moraaliga. Ta hoiab maailma kursis ja veenab lääneriikide juhte ja elanikke, et see sõda on ka nende sõda,” ütles Levyatan.


Ukraina informatsiooniline pealetung on oluliselt kaasa aidanud lääne valitsuste valmisolekule pakkuda abi ja relvi ning kehtestada Venemaa valitsusametnikele, tööstusharudele ja üksikisikutele ulatuslikke majandussanktsioone. „Ukrainlaste tegevuse edukaim osa on olnud tehnoloogiahiiglaste sundimine valima ja ühele poole joonduma. Pole lihtne sundida Facebooki midagi tegema, rääkimata Venemaalt lahkumisest,” märkis Ben-Gurioni ülikooli kommunikatsiooniosakonna lektor ja Oxfordi ülikooli digitaalse diplomaatia uurimisrühma liige Ilan Manor.
Ta usub, et Ukraina infomõju seisneb ukrainlaste avatuses, info avalikustamises ja moraalses üleolekus. „Kuidas saab Facebook Russia Today arvelt raha teenida, kui Venemaa tapab lapsi!? Ukraina mõjutab emotsionaalsete kaadrite ja postitustega rahvamasse üle maailma. Kui neid üleskutseid oleks säutsutud ainult 1-2 korda, oleks Facebook endiselt Venemaal koos Netflixi ja McDonald’siga. Kuid sotsiaalmeedia kasutajad jagavad neid üleskutseid sadu tuhandeid kordi ja see mõjub. Tehnoloogiaettevõtetele tekkis terav kasutajate surve lahkuda Venemaalt,” ütles Manor.


Selles sõjas on maailm esimest korda näinud ümberpiiratud presidenti, kes kasutab Zoomi ja muid telekommunikatsioonivahendeid teiste riigipeade poole pöördumiseks ja parlamentidega kõnelemiseks üle maailma.

Infosõda

Ukraina küberrelv

Ühtlasi on ukrainlased süsteemselt loonud oma häkkerite „IT-armee”, mis võitleb digitaalselt Venemaa üksustega. Sellesse kuulub nii palgalisi IT-insenere kui vabatahtlikke üle maailma. Ukraina poolel tegutsevad küber- ja infospetsialistid tegelevad nii teenuse keelamise rünnakutega Venemaa ametlikele saitidele, luureteabe kogumise, desinformatsiooni vastu võitlemise ja üldiste sõnumite saatmisega. Väidetavasti ulatub Ukraina nn infovägede suurus 150 000 inimeseni. Ukraina on teinud silmapaistvat tööd mitmel digitaalsel rindel. Igal Ukraina regioonil on sotsiaalmeedia kanalid, mida pidevalt uuendatakse, neis on süstematiseeritud ja täpne teave. Ukraina linnapeade, valitsuse ja rahva vahel on otsekontakt. Zelensky räägib iga päev tohutu vaatajaskonnaga populaarsetes videotes. Kaitseminister koostab hommikused ja õhtused briifingud. Nad on otsekohesed ka kaotuste ja tagasilöökide asjus. Nad annavad inimestele tunde, et nad teavad, mida nad teevad. Järjepidev rahva moraaliga tegelemine on oluline rahuajal, saati siis sõjaseisukorras, kus segadust, hirme ja paanikat on mõõtmatult rohkem.
Kõik loetletud tegevused aitavad hoida ukrainlaste moraali kõrgel. Seejuures kaasneb oma rahvaga mitmekülgse suhtlemisega veel üks väga sisuline ja vajalik hüve. Infovoog kodanike ja võimude vahel näiteks Telegrami kanalis on võimaldanud Ukraina sõjaväel ja julgeolekuteenistustel koguda luureteavet Vene armee liikumiste kohta.
Ukrainlased on avanud spetsiaalselt venekeelsed ja venelastele suunatud kanalid, et õõnestada vene sõdurite ja nende lähedaste moraali ja näidata Moskva tegelikke sõjalisi võimeid (loe: moraalset kaost, planeerimatust, hoolimatust). Need kanalid edastavad teavet vangistatud või hukkunud Vene sõdurite kohta. Samuti avasid ukrinlased vihjeliini murelikele Vene sõdurite vanematele, võimendades ühtlasi lugusid vene sõjaväelaste deserteerumisest ja armetust varustusest. Otseselt pöördusid ukrainlased eesotsas presidendiga vene emade poole, et nad takistaksid oma poegadel Ukraina-vastase sõjategevusega ühinemast. Kui hakkasid ilmuma teated, et alakoolitatud ja ära lollitatud Vene ajateenijad moodustasid suure osa Vene sissetungivast armeest, keskendusid Ukraina infoväed sõjategevuse käigus hukkunud Vene kindralite arvule ja avaldama numbreid – neid on raske kontrollida – inimohvrite kohta Vene poolel.
Küberrindel süüdistati Ukrainaga seotud häkkereid eelmise kuu lõpus Venemaa veebisaidi rikkumises, et postitada artikkel, milles viidati Venemaa kaitseministeeriumile, kus öeldi, et peaaegu 10 000 Vene sõdurit on hukkunud ja üle 20 000 haavata saanud. NATO hinnangul hukkus Ukraina sõja esimese nelja nädala jooksul 7000–15 000 Vene sõdurit. Zelensky on ka otse pöördunud Vene sõdurite poole, et nad alistuksid, öeldes neile ühes oma pöördumises, et nad „tahavad ellu jääda”, ja lubades, et neid koheldakse hästi.

Moraalist algab võit

Ukrainlased on selgelt keskendunud kangelaslikele ja vastupanu iseloomustavatele lugudele. Näiteks jäädvustati ukrainlanna videole, kes seisis silmitsi Vene sõduritega ja pakkus neile päevalilleseemneid, “et vähemalt päevalilled kasvaksid, kui te kõik siin surete”. Teises, kontrollimata kangelasloos virutas kange ukraina proua marineeritud köögiviljade konserviga alla oma akna taga lennanud vene drooni.
Sissetungi esimestel nädalatel ilmus ohtralt artikleid ja postitusi tsiviilisikute kohta, kes tulid kokku, et valmistada Molotovi kokteile ja küsida endale riigilt relvad, et asuda vaenlase vastu võitlusse. Ukraina sõnumid on keskendunud välis- ja sisetoetuse suurendamisele, kutsudes inimesi üles kasutama kõiki vahendeid, mis võimalik, et peatada Vene väed. Ukraina infoväed levitavad pilte meestest, naistest ja väikestest lastest, kes hoiavad relvi ja lubavad kaitsta maad ka oma elu hinnaga. Üleilmselt on väga populaarsed olnud videod Ukraina põllumeestest, kes veavad traktoritega Vene veokeid ja tanke, millel on kütus lõppenud. 26. märtsil teatas Ukraina uudisteportaal Unian, et „Venemaa ulatusliku sissetungi algusest Ukrainasse on Poltava oblasti politsei kõrvaldanud ebaseaduslikust ringlusest 11 tanki, kaks soomukit, kaheksa kuulipildujat, üheksa automaati, viis vintpüssi, kümme püstolit, umbes 4000 erineva kaliibriga padrunit, 14 granaati ja umbes 200 ühikut muud laskemoona.” Mitmetel samalaadsetel juhtudel on antud irooniliselt teada, et ukrainlased ei pea konfiskeeritud Vene tanke või soomustransportööre maksude jaoks deklareerima.

Üleolek inforuumis kindlustab võidu

Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis. Ka venelaste 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust. Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VF-i relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis, kus rõhutatakse, et VF-i kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis.
Seega on Kremli informatsioonilise sõjapidamise plaan (varasemast) tuttav: desinformatsioonikeskused ja “trollifarmid” külvavad kaost välisvaenlase ühiskonnas nagu juhtus USA 2016. aasta presidendivalimistel ja vähemal määral ka 2020. aasta valimistel. Märtsi lõpus kasutas Kreml või Venemaaga seotud üksused selle sõjas esimest deepfake’i ehk süvavõltsingut. See oli video „Zelenskyst”, kes käskis oma vägedel relvad maha panna ja alistuda. Video avastati kiiresti ja kustutati.
Väga palju varem, kuid enne Ukraina sissetungi algust 24. veebruaril, valmistas Venemaa ette pinnast konfliktiks. Kreml valmistasid ette nn siserinde. President Vladimir Putin ja välisminister Sergei Lavrov on korduvalt ja erinevas sõnastuses rõhutanud, et Ukraina ei ole iseseisev riik, sel puudub õigus suveräänsusele. Ukraina tervikuna sarnaselt Krimmi poolsaarele on orgaaniliselt Venemaa osa ja peab kuuluma Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Nad on esitanud argumente selle kohta, miks Ukraina ei peaks üleüldse maamunal eksisteerima. Totaalse ajupesu toimus ja käib tänini kõigis Vene sotsiaalmeediakanalites, televisioonis ja uudisteväljaannetes.
Juba nädalaid enne esimeste tankide veeremist üle Ukraina piiri õhutasid mõjutajate, trollide ja robotite armeed Hiina päritolu sotsiaalmeedia kanalis Tik Tok Ukraina-vastaseid meeleolusid, samal ajal kui Kremli kontrolli all olevad meediaväljaanded tampisid venelaste ajju narratiivi ukrainlastest kui natsidest ja bandeeralastest ning väitsid, et Ukraina riik tuleb tervikuna „denatsifitseerida ja demilitariseerida”.
Seejuures jäi Venemaa ise tõsimeeli oma propagandat uskuma, et Ukraina alistub 48 tunni jooksul. Kreml ei pidanud võimalikuks, et Ukraina osutab vastupanu või üleüldse suudab seda osutada. Võimalik, et president Putin on nüüdseks, pärast mitmekümneaasta pikkust diktaatori staaži omandanud ka oma eelkäija Stalini kom
bed ega soovi eriteenistustelt kuulda sõnumeid, mis ei lange kokku tema ettekujutuse ja maailmapildiga. Teisisõnu, tervislik on presidendile raporteerida ainult nn häid uudiseid.

Täielik tsensuur

Kuna esimestel sõjanädalatel sai kiiresti selgeks, milline korralagedus, planeerimatus ja abitus Vene armees valitseb, asus Venemaa kiiresti tegutsema, et vastav info ei jõuaks Venemaal laiade massideni. Kreml piiras riigisiseselt välismeedia tegevust, sulges Venemaa kolm viimast sõltumatut meediaväljaannet, keelas suuremad sotsiaalmeediaplatvormid, lõi uued seadused riiklikku propagandat trotsivate ajakirjanike vastu ja nõudis sõja nimetamist „sõjaliseks erioperatsiooniks”.
Tulemuseks on olnud Venemaa avalikkus, kellel on väga vähe võimalusi saada toimuvast tõepärast infot. Moskva on kriminaliseerinud igasuguse avaliku vastuseisu sõjale, selle kritiseerijaid ähvardab kuni 15-aastane vangistus. Seejuures ei tohi sõda Venemaal üldsegi sõjaks nimetada – Venemaa ei sõdi praegu ühegi riigiga -, Kreml leiutas sõjale uue nimetuse ehk erioperatsioon.
Samal ajal õigustatakse Vene avalikus inforuumis kõigiti „erioperatsiooni”, demoniseeritakse Ukrainat ja selle elanikke, rõhutatakse järjepidevalt, et Ukraina riigil ei ole vähimatki eluõigust, ja Ukrainas elavad natsid. Natsil on aga venelaste kultuurimälus tähendus, mis võimaldab sellist isikut kohtuta tappa. Seega, Ukrainas tsiviilisikuid hukkavatel vene sõduritel ei saa olla moraalseid kõhklusi naiste, laste ja vanurite tapmiseks, kuna ukrainlased on natsid. Samas eitab Kreml nagu paljudel varasematelgi kordadel ukraina tsiviilelanike elajalikke tapmisi. Kaadrid naiste ja laste põlenud surnukehadest olevat ukrainlaste sihilik lavastus, mis pidavat õhutama venevastast hüsteeriat maailmas. Kremli üks alati käepärast olevatest narratiividest on venelaste kiusamine ja austusest ilmajätmine, kuigi tegelikult olevat vene rahvas äärmiselt rahuarmastav ja vabastas maailma fašismist ja/või natsismist.
Vähemasti siseriiklikult on Kremli valelikud inforünnakud ja- manipulatsioonid mõjusad. Kallaletung Ukrainale on Vladimir Putini populaarsust suurendanud. Levada keskuse sõja alguse järel tehtud arvamusuuring näitas, et Putini tegevust Ukrainas toetab 83 protsendi venemaalastest. Veebruari alguses oli selliseid inimesi 71 protsenti. Presidendi samme ei kiida heaks kõigest 15 protsenti venelastest, veebruaris oli taolisi „reetureid” 27 protsenti.
Ajalugu pöördumatult muutnud Vladimir Iljitš Uljanov sedastas kurikuulsa tõdemuse, et piisavalt tihti korratud valest saab tõde. Ja kuigi seltsimees Lenin tuli selle väitega välja sadakond aastat tagasi, kehtib see tänini. Mitmeid kordi esitatud infot peavad kuulajad ja vaatajad sageli tõesemaks kui täiesti uut teavet. Seepärast pasundavadki kõik Kremli-meelsed infokanalid järjepanu sellest, et Ukraina armee, st natsid lavastavad süstemaatiliselt venelasi süüdi tsiviilisikute tapmises.
Märtsis toimunud laialdaselt hukka mõistetud Venemaa rünnak ümberpiiratud Mariupoli linna sünnitusmajale oli Moskva väitel samuti lavastus. Kremli teatel korraldasid rünnaku ukrainlased ja rasedad naised, kes fotodel rusude seest välja kanti, olevat „näitlejad” olnud. Rünnakus vigastada saanud rase ukrainlanna kaotas hiljem oma lapse ja suri, samas kui teist, verise näoga pildistatud suunamudijat Mariana Višegiskajat kiusati internetis pärast seda, kui Venemaa süüdistas naist raseduse teesklemises.
Vene saatkond Suurbritannias teatas, et Višegiskajal on fotol väga realistlik meik, haigla ei töötanud pikka aega ja seda kasutas „neonatside” (loe: Ukraina) sõjavägi. Twitter kustutas postitused. Hiljem esines Višegirskaja venemeelses videos, mille Vene saatkond Genfis teatas, et Ukraina sõdurid hõivasid sünnitusmaja ja mingeid õhurünnakuid ei toimunud. Arvatakse, et ta on üks tuhandetest ukrainlastest, kes viidi Ukrainast vägivaldselt Venemaa valduses olevale territooriumile.

Ukraina võidab infosõja lääneriikides

Ukraina võib infosõja võita, kuid eeskätt läänes. Venemaa on teadlikult oma teabeoperatsioonid suunanud peamiselt Indiale, Hiinale, Aafrikale ja Lõuna-Aasia riikidele. Väljaspool läänt avaldab Venemaa sõnum endiselt mõju. Sõja venimisel võib Ukraina väsimuse tõttu kaotada infosõjas ülekaalu. Maailma avalikkusel võib tekkida väsimus, nii koletust sõjainfost kui sanktsioonidest, mida peab aina täiendama, sest Kreml jätkab seni, kuni raha jätkub ukrainlaste tapmist.

Seetõttu peab Ukraina üleilmset avalikkust ja inforuumi pidevalt üha uue infoga üllatama. Maailmas toimub samaaegselt ka palju muid sündmusi ja samamoodi nagu Ukrainas, hukatakse ka Aafrika sõjakamates riikides iga päev tsiviilisikuid. Seega on Ukraina suurim oht lääneriikide elanikkonna huvi kadumine ukrainlaste kannatuste vastu.

Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta aprillis 

Vaata siit

Kasutatud allikad:
1) 83 protsenti venemaalastest toetab Vladimir Putini tegevust Ukrainas: Indicators – Levada-Center
2) Ukrainal on infosõjas edumaa: Ukraine has upper hand in information war, but Russia eyes a long game | The Times of Israel
3) Roman Hrõbov naasis Ukrainasse: „Vene sõjalaev, idi na***i!” fraasi autor pääses Vene vägede käest – Delfi
4) VF-i sõjaline doktriin: Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530.pdf
5) VF-i sõjaline doktriin: Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav:
http://kremlin.ru/supplement/461
6) VF-i informatsioonilise julgeoleku doktriin: Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163?p_p_id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_ 101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_languageId=en_GB

Categories
Uncategorized

Õppus Sibul 2021

Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond korraldas 1.-7. novembrini Lõuna-Eestis õppuse Sibul 2021, millel osalesid kõik Kaitseliidu Lõuna-Eesti malevad ja ka Kaitseliidu Küberkaitseüksus. Õppuse aktiivne faas kestis reedest pühapäevani, mil toimusid õppelahingud ja tänavapildis kohati tavapärasest rohkem kaitseliitlasi.

“Riigi kestlikkuse valem on lihtne: rahvas peab ise tahtma ennast kaitsta, olgu siis looduse või välisvaenlase vastu. Kaitseliidu vabatahtlikud on need Eesti inimesed, kes on täna võtnud kohustuse kaitsta riiki relv käes”, ütles Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus. “Õppuse SIBUL 2021 raames harjutame tegevusi, mis suurendavad meie valmisolekut riigi kaitsmiseks nii isiklikus kui ka kollektiivses plaanis läbi laiapindse regionaalse koostöö. Täname kohalikke elanikke mõistva suhtumise ja hea koostöö eest, millega aitate kaasa õppuse kordaminekule ja meie ühise turvalisuse tagamisele.”

Küberkaitseliitlased Lõuna maakaitseringkonna õppusel Sibul 2021 (vasakult paremale): Andres Hairk, Marko Reichardt, arvuti taga istub Kuido Külm, Andrus Moks, Priit Kleemann, Jaak Tamre.
Foto: Kadri Paas

Küberkaitseliitlased Lõuna maakaitseringkonna õppusel Sibul 2021 (vasakult paremale): Andres Hairk, Marko Reichardt, arvuti taga istub Kuido Külm
Foto: Kadri Paas

Küberkaitseliitlased Lõuna maakaitseringkonna õppusel Sibul 2021 (vasakult paremale): Andres Hairk, arvuti taga istub Kuido Külm, Marko Reichardt, Andrus Moks
Foto: Kadri Paas

Categories
Uncategorized

Küberkaitsjad said uue evolutsiooni hindava pealiku

Küberkaitsjad said uue evolutsiooni hindava pealiku

Kaitseliidu küberkaitse üksuse (KL KKÜ) uueks pealikuks sai 20. septembril toimunud pidulikul lipuüleandmise tseremoonial senine Küberväejuhatuse ülem, kolonel Andres Hairk. Kolonel Hairk kinnitas, et revolutsiooni asemel eelistab ta suunatud evolutsiooni. „On suur au ja vastutus asuda selle ainulaadse üksuse pealiku ametikohale. Küberkaitseliit on Eesti laiapinnalises riigikaitses ja meie e-eluviisi kaitsmisel leidnud endale kindla koha,“ sõnas KKÜ uus pealik.


„Minu eesmärk on jätkata eelmiste pealike poolt alustatud tegevustega, seejuures laiendades nende ulatust. Revolutsiooni ei tule, pigem suunatud evolutsioon. Eesti elanike oskuste ja usalduse tugevdamine e-teenuste turvaliseks kasutamiseks; noorsoo suurem kaasatus läbi Kaitseliidu noorteorganisatsioonide ja riigikaitse õpetuse; elutähtsate teenuste osutajate toetamine kriisiks valmistumisel ja nutikate tehnoloogiliste lahenduste kasutamine sõjalise riigikaitse tugevdamiseks on peamised märksõnad, millega KKÜ järgnevatel aastatel tegeleb,“ loetles kolonel Hairk.

Kaitseliidu Küberkaitseüksuse uus pealik Andres Hairk. 
Foto: Kaitsevägi

Kaitseliidu Küberkaitseüksuse uus pealik Andres Hairk, Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi ja Küberkaitseüksuse staabiülem Marko Reichardt
Foto: Kaitsevägi

Kolonel Hairk soovib tuua KKÜ-sse praktilise teadmise ja kogemuse regulaararmee vajadustest ja võimalustest, toetades Kaitseliidu ja Kaitseväe veel mõjusamat koostegevust riigi sõjalise kaitse ettevalmistamisel. „Usun, et järjekindla kaasamise ja hoolika kavandamisega on võimalik ühendada vabatahtlike soov panustada ja teisalt organisatsiooni vajadused ning eesmärgid. Eelistan küberkaitse üksuse eesmärkide seadmisel ja igapäevaelu juhtimisel avatud ja kaasavat juhtimisstiili. Ootan liikmete ja samuti laiema asjahuviliste kogukonna aktiivset kaasalöömist Eesti e-eluviisi kaitsmiseks. Järgime Küberkaitseliidus avatuse, usalduse, missiooniteadlikkuse, kogukondlikkuse ja jätkusuutlikkuse väärtusi,“ rääkis Hairk.


Kaitseliidu küberkaitse üksus (KL KKÜ) tähistas tänavu jaanuaris oma 10. aastapäeva. KKÜ ehk Küberkaitseliit tegeleb laiapinnalise riigikaitsega, Eesti e-eluviisi kaitsmise ja arendamisega. Küberkaitse üksus ei kuulu Kaitseliidu struktuuris ühegi maleva koosseisu, vaid allub otse Kaitseliidu ülemale. KKÜ koondab valdavalt erafirmade IT-spetsialiste. Üksus viib riigi vajadused kokku eraettevõtete huvidega ja aitab kaasa kõigi Eesti elanike jaoks elutähtsate teenuste kaitsele tava- ja kriisiolukorras. KKÜ keskendub tsiviilsektori abistamisele rahu ajal ja tugiteenuste loomisele kriisiolukordades tegutsemiseks.
Igapäevaselt tegeleb „Küberkaitseliit“ IT-lahenduste arendamisega Kaitseliidu maakaitse üksustele, kodanikukaitsega, küberreservi loomisega, olukorrapildi seirega inforuumis ja strateegilise kommunikatsiooniga.

 

Lisainfo:


Andres Hairk
Kaitseliidu küberkaitse üksuse pealik
+372 5141 883
andres.hairk@kaitseliit.ee

GALERII
Categories
Uncategorized

Eesti e-eluviisi nähtamatud kaitsjad jõudsid kõurikuikka

Kaitseliidu küberkaitse üksus (KL KKÜ) tähistab 28. jaanuaril oma 10. aastapäeva. KKÜ ehk „Küberkaitseliit“ tegeleb laiapinnalise riigikaitsega, täpsemalt Eesti e-eluviisi kaitsmise ja arendamisega.

Küborgide pealiku Andrus Padari sõnul tunneb avalikkuse jaoks nähtamatu üksus end esimesel kahekohalisel sünnipäeval energiliselt ja enesekindlalt. „Küberkaitse üksuse ajaloo kõige esimene tuleproov oli 2010. aastal toimunud Kübersiili õppus, kus koos partneritega mängisime läbi riigikogu e-valimiste ründamise, valijate identiteedi varguse ja valimistulemustega manipuleerimise. Toona ei olnud me veel ametlikult moodustatudki, aga pärast seda ei kahelnud meie vajalikkuses enam keegi. Õppuse järeldustest selgus, et e-valimiste häkkimine oli igakülgselt võimalik. Pole kahtlust, et e-valimiste ja ID-kaardi turvalisus on Eesti e-eluviisi ja e-riigi usaldusväärsuse nurgakivid. Just tänu kümnendi tagusele õppusele õnnestus praeguseni kestev töökindlus ja usaldus luua, kõrvaldades kriitilised puudused,“ rõhutas Padar.

Teise olulise episoodina Küberkaitseliidu ajaloos nimetab Padar COVID-19 epideemiat ja seetõttu mullu märtsis Eestis välja kuulutatud eriolukorda. See oli kõigile uus ja tundmatu periood. Küberkaitseliitlased eesotsas Andrus Padariga osalesid sel ajal ööpäevaringselt Terviseameti kriisistaabi töös. „Tegelesime info- ja küberruumi seirega, olukorrapildi loomisega otsustajatele. Otsuseid ei ole võimalik langetada, kui ei tea, mis ümberringi toimub. Koostöö teiste ametite ja organisatsioonidega sujus isegi üle ootuste ladusalt. Saime nii hästi hakkama, et Kaitse- ja Siseministeerium ning Terviseamet tunnustasid meid tehtud töö eest,“ lisas Padar.

Küborgid ei kuulu Kaitseliidu struktuuris ühegi maleva koosseisu, vaid alluvad otse Kaitseliidu ülemale. KKÜ koondab valdavalt erafirmade IT-spetsialiste. Nii viib üksus riigi vajadused kokku eraettevõtete huvidega ja aitab kaasa kõigi Eesti elanike jaoks elutähtsate teenuste kaitsele tava- ja kriisiolukorras. KKÜ keskendub tsiviilsektori abistamisele rahu ajal ja tugiteenuste loomisele kriisiolukordades tegutsemiseks.

Igapäevaselt tegeleb „Küberkaitseliit“ IT-lahenduste arendamisega Kaitseliidu jalaväele, kodanikukaitsega, küberreservi loomisega, olukorrapildi seirega inforuumis ja strateegilise kommunikatsiooniga. 

 

Lisainfo:

Andrus Padar,

+372 5296256,

Kaitseliidu küberkaitse üksuse pealik

Categories
Uncategorized

Peaminister külastas Kaitseliidu küberkaitse üksust

Peaminister Jüri Ratas külastas 19. juunil 2020. aastal Kaitseliidu Harju malevat ja Kaitseliidu Küberkaitseüksust, kus ta tunnustas kaitseliitlaste ja naiskodukaitse panust koroonakriisi lahendamisel, sai ülevaate võidupüha tähistamisest sel aastal ning kaitseliitlaste tegevustest ja koostööst.

„Kaitseliidu, naiskodukaitse ja terve sõjalise riigikaitse toetus tsiviilstruktuuridele oli COVID-19 pandeemia ajal väga oluline. Näiteks aitas eriolukorras piirijulgeolekut tagada üle 1100 kaitseliitlase ning erinevates kohtades oli abiks umbes 300 naiskodukaitsjat. Te olete oma pühendumuse ja valmisolekuga olnud eeskujuks kogu ühiskonnale,“ sõnas Ratas.

Veel oli kohtumisel juttu tänavuse aasta võidupüha sündmustest. „Sel aastal tähistame võidupüha küll vormilt teisiti, kuid sisult ikka meid ühendava rõõmupäevana. Võidutule viivad maakondadesse laiali noorkotkad ja kotkajuhid ning iga eestimaalane saab soovi korral sellest osa teleülekande kaudu. Kiidan kaitseliitu võidupüha läbiviimise eest väiksemas mahus,“ lausus Ratas.

Peaministri võtsid Harju malevas vastu kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi, Harju maleva pealik kolonelleitnant Eero Kinnunen ning kaitseliidu küberkaitseüksuse pealik Andrus Padar.

Tekst: Stenbocki maja, 19. juuni 2020.
Fotod: Raul Mee

Categories
Uncategorized

Küberväelased valmistasid terviseametile viiruseandmete infosüsteemi

Kaitseliidu küberkaitseüksuse vabatahtlikud ja kaitseväe küberväejuhatuse ajateenijad valmistasid koroonaviiruse andmete infosüsteemi, mis koondab kokku erinevate andmebaaside info ning võimaldab seda töödelda. Ajateenijad toetasid süsteemi toimimist kuni reserviarvamiseni sel nädalal.

„Küberväelaste loodud infosüsteem aitab oluliselt kaasa olukorrateadlikkusele kiiresti muutuvas olukorras viirusega võitlemisel,“ ütles kaitseväe küberväejuhatuse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia keskuse arhitektuuri- ja arendussektsiooni projektijuht kapten Tarmo Aia.

Kapten Aia selgitas, et seni töötasid eri ametkondade esindajad erinevate ning tihti üksteisega mitteühilduvate infosüsteemidega. Loodud töörist aitab kokku koondada erinevate andmebaaside infot, sissetulevad raportid ning võimaldab edasise käitlemise. See laseb muutuvat olukorda paremini prognoosida ning võtta vajadusel kiirelt tarvitusele järgnevad meetmed.

Kaitseliidu küberkaitseüksus koostöös küberväejuhatuse ajateenijate ja tegevväelastega töötas infosüsteemi välja terviseameti kriisistaabi taotlusel. Valminud prototüüp sai terviseameti heakskiidu ning on antud terviseametile üle edasi arendamiseks.

Projektis osalenud ajateenijad läbisid info- ja kommunikatsioonitehnoloogia arenduse eriala väljaõppe. Üks osa küberajateenijate sõjalisest väljaõppest on olukorrateadlikkuse infosüsteemi arendamine. Arendustöö õppe käigus õpivad küberajateenijad tundma erinevaid tehnoloogiaid, näiteks geoinfosüsteeme, andmete süstematiseerimist, kogumist ja jagamist.

„Terviseameti kriisistaabile loodud infosüsteemi arendamisega said küberajateenijad suurepärase võimaluse rakendada oskusi reaalses kriisiolukorras, reaalse pinge all. Sellega saime täiendava kinnituse, et meil on olemas vajalik pädevus ning kompetents seista vastu kriisiolukorra küberprobleemidele,“ ütles kapten Aia.

 

Kaitseliidu küberkaitseüksus sai aprillis ametiabitaotluse toetada terviseameti kriisistaapi vabatahtlike analüütikute ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia spetsialistidega, et üheskoos erinevate andmeallikate abil tagada dünaamiline ja kiire olukorrapilt võitlusest COVID19-ga. Kaitseliidu küberkaitseüksuse vabatahtlikke toetasid nende tegevuses kolm kaitseväe küberväejuhatuse ajateenijat koos kahe küberväejuhatuse tegevväelasega.

2018. aasta 1. augustil tööd alustanud küberväejuhatus (KÜVJ) koondab endas kaitseministeeriumi valitsemisala küberalast kompetentsi. Väejuhatuse ülesanneteks on operatsioonide korraldamine küberruumis, kaitseministeeriumi valitsemisala info- ja kommunikatsioonitehnoloogia korraldamine, valitsemisala küberturbe ja kaitseväe peastaabi töökeskkonna tagamine, sõjaaja ja reservüksuste ettevalmistamine ning formeerimise korraldamine, küber- ja juhtimistoetuse alaste võimete arendamise juhtimine ning koordineerimine, kaitseväe teavitustöö toetamine ja tagamine ning infooperatsioonide korraldamine. Küberajateenistus võimaldab heade IT erialaste teadmistega noorel jätkata erialast arengut ning panustada riigikaitsesse oma erialaste teadmistega.

Categories
Uncategorized

​Kaitseliidu küberkaitseüksus võitis rahvusvahelise küberõppuse

Kaitseliidu küberkaitseüksus võitis Põhja-Ameerika kübertippkohtumise raames Michiganis 28. oktoobril toimunud rahvusvahelise küberõppuse, mille eesmärk oli treenida USA ja partnerriikide võitlejaid end efektiivselt kaitsma tänapäevaste küberrünnakute vastu.
Kaitseliidu küberkaitseüksuse pealik Andrus Padari sõnul saavutatakse edu vaid meeskonnatöös ning oluline on ettevalmistusperiood ja oskus automatiseerida nii ründe- kui kaitsetegevusi. Ilma selleta ei saavutata kiirust, et olla konkurentidest nobedamad.

Küberõppusel osales kokku üksteist võistkonda viiest riigist ja kuuest USA osariigist. Võisteldi avalikust internetist turvakaalutlustel isoleeritud harjutusväljal virtuaalses linnas Alphaville, kuhu võistkonnad sisenesid oma kodust üle kaugjuurdepääsu. Võistkondade ülesandeks oli rünnata määratud sihtmärke samal ajal enda serverit kaitstes.

„Sel kevadel peab küberkaitseüksus koos Zemessardze (Läti vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon) küberitega välja panema Locked Shields võistlusele ühisvõistkonna, sisuliselt rahvuskoondis,“ ütles Kaitseliidu küberkaitseüksuse pealik Andrus Padar ja lisas: „Hiljutine võistlus on kui osa selleks ettevalmistamisest. Päris igapäevased need võistlused ei ole.“

Padari sõnul on küberlinn Alphaville olnud hea ja tasuta võimalus treenida küberreservi ja Kaitseliit on nüüdseks seal osalenud neli korda.

Categories
Uncategorized

Kaitseliidu Küberkaitseüksus saab lipu

Viimsis, Eesti Sõjamuuseumis annetatakse laupäeval Kaitseliidu küberkaitseüksusele (KL KKÜ) lipp. Lipu annetavad Naiskodukaitse, Riigi Infosüsteemi Amet ning Staabi- ja sidepataljon.
„Oleme oma arengus jõudmas järku, kus on aeg sirutada tiivad ning asuda uhkusega täitma meile pandud ülesandeid ja ootusi,“ ütles KKÜ pealik Andrus Padar. Padari sõnul on tänaseks paika seatud koostöösuhted KKÜ-d kaasavate pädevate ametiasutustega – Riigi Infosüsteemi Ameti ning Kaitseväega. „Samuti oleme lõpule viimas sisemisi ümberkorraldusi, et saaksime abipalve laekumisel välja panna kompetentseid reservüksusi, mis on võimelised ülalnimetatud ametiasutuste kutsel neile ka reaalselt appi minema,“ lisas KKÜ pealik.

KKÜ lipu õnnistab Kaitseliidu peakaplan major Aivar Sarapik, lipuvarda naelutavad Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili, Naiskodukaitse esinaise kohusetäitja Ave Proos, Riigi Infosüsteemi Ameti esindaja Klaid Mägi, Staabi- ja Sidepataljoni staabiülem major Priit Averkin, KKÜ pealik Andrus Padar ja Kaitseliidu peakaplan major Aivar Sarapik.

Tumesinisel lipukangal on hõbehall Kaitseliidu vapikotkas, kes küberkaitseüksuse eritunnusena hoiab riigivapi asemel ümmargust sinist kilpi, millel valge @-märk. Kotka kohal kaardub valgete tähtedega kiri KÜBERKAITSEÜKSUS, kotkast allpool samuti valgete tähtedega üksuse deviis: Eesti e-eluviisi kaitseks! Lipukangast ääristavad narmad ja ehisnöörid on kuldsed. Vardaehiseks on kuldne odaots, millesse on lõigatud riigivapi lõvid.

 

KL KKÜ on vabatahtlik organiseeritud ühendus Eesti küberruumi kaitseks, mille missioon on kaitsta Eesti kõrgtehnoloogilist eluviisi, kaitstes informatsiooni infrastruktuuri ning teostades seeläbi laiapõhjalise riigikaitse eesmärke. KKÜ liikmeskonda kuuluvad küberkaitse seisukohalt olulistel positsioonidel olevad spetsialistid, IT oskustega patriootiliselt meelestatud inimesed, sealhulgas noored, kes on valmis andma oma panuse riigi küberkaitsesse ning küberkaitseks vajalike erialade spetsialistid.

Categories
Uncategorized

Kaitseliit ja RIA allkirjastasid koostöölepingu

Kaitseliidu (KL) ülem brigaadikindral Meelis Kiili ja Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) peadirektori kt Toomas Vaks kirjutasid täna alla koostöölepingule, mis sätestab Kaitseliidu kaasamise küberturvalisuse tagamisse.

“KL ja RIA on olnud koostööpartnerid enam kui viis aastat. Täna sõlmitud koostöölepe on märk sellest, et mõlema organisatsiooni koostöö on oma küpsuses jõudmas järgmisele tasemele,” ütles KL ülem brigaadikindral Meelis Kiili.

Digiallkirjastatud koostöölepe sisaldab põhimõtteid, mis täpsustavad infovahetust, info käitlemise turvalisust ning KL Küberkaitseüksuse (KKÜ) moodustatavale reservile esitatavaid nõudeid. Samuti aitavad koostööleppes määratletud põhimõtted vältida vääriti tõlgendamisi ning toetavad usalduse püsimist koostööpartnerite vahel.

Ka RIA asejuht Toomas Vaks hindas senist koostööd Kaitseliidu küberkaitseüksusega kõrgelt. “Küberkaitseüksus on RIAle kindel partner nii küberintsidentide lahendamisel kui nendeks valmistumisel,” lausus Vaks. Tema hinnangul on Kaitseliit andnud Eesti küberturvalisuse tagamisse oma panuse iga kord, kui seda neilt on palutud. Vaks tunnustas küberkaitseüksust panuse eest ühiskonna turvateadlikkuse tõstmisel ning valmisoleku eest toetada RIAt ulatuslike küberintsidentide ja sellega seotud hädaolukordade lahendamisel.

KL KKÜ pealiku Andrus Padari sõnul on parlament ja valitsus seadnud paika küberturvalisuse tagamise õiguslikud raamid. “Täna sõlmitud koostööleppe teksti on kirja pandud usk, põhimõtted ja tahe, mida juba 5 aastat on kantud mõlema poole võtmeisikute mõtetes ja tegudes. Kirja on need tarvis panna selleks, et need kehtiks edasi ka siis, kui juhtideks olevad inimesed vahetuvad,” selgitas Padar.

“Sama teekonna oleme juba läbi käinud Kaitseväe ja Kaitseliidu vahel küberkaitse alal toimuvas koostöös, kus ühiselt läbitud katsumused, nii õppustel kui päriselu intsidente lahendades, on loonud vastastikuse tahte järjepidevaks ühiseks tegevuseks,” lisas KL KKÜ pealik.

Kaitseliidu Küberkaitseüksuse pealik Andrus Padar, Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili ja RIA peadirektori kohusetäitja Toomas Vaks. Autor: Tiit Tamberg

KL KKÜ on vabatahtlik organiseeritud ühendus Eesti küberruumi kaitseks, mille missioon on kaitsta Eesti kõrgtehnoloogilist eluviisi, kaitstes informatsiooni infrastruktuuri ning teostades seeläbi laiapõhjalise riigikaitse eesmärke. KKÜ liikmeskonda kuuluvad küberkaitse seisukohalt olulistel positsioonidel olevad spetsialistid, IT oskustega patriootiliselt meelestatud inimesed, sealhulgas noored, kes on valmis andma oma panuse riigi küberkaitsesse ning küberkaitseks vajalike erialade spetsialistid.

Riigi Infosüsteemi Amet (RIA) koordineerib riigi infosüsteemi arendamist ja haldamist, korraldab infoturbega seotud tegevusi ja käsitleb Eesti arvutivõrkudes toimuvaid turvaintsidente. RIA konsulteerib avalike teenuste osutajaid, kuidas oma infosüsteeme nõuetekohaselt hallata ja teeb nende üle järelevalvet. Lisaks on RIA Euroopa Liidu struktuuritoetuste rakendusüksus.