MERIT kogukonna ja Michigani rahvuskaardi korraldatud virtuaalsel küberõppusel PAINTBALL 2022 osales Kaitseliidu küberkaitseüksus (KKÜ) kahe meeskonnaga: KKÜ värsked liikmed ja ühismeeskond koos Maryland rahvuskaardiga. Õppusel osalenud kolmeteistkümne meeskonna arvestuses saavutas KKÜ uusliikmete meeskond 2. koha. KKÜ ühismeeskond ühes Maryland Rahvuskaariga sai geograafiliselt hajutatud meeskondade erikategoorias 1. koha ja üldarvestuses napilt 4. koha.
Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor ning küberkaitseliitlane Kadri Paas kirjutab, et hübriidsõda on odav, mugav ja küllap ka parasjagu mõjus. Seepärast on autoritaarsed režiimid sellelt iidselt strateegialt tolmu maha kloppinud ja hoogsalt tegudele asunud. Ka Eesti lähistel. Põhjamaade ja lääneriikide huvi on ses kurjas kompotis ellu jääda. Kuidas, sellest järgnevalt.
Algatuseks loetlegem hübriidsõja osad (ei ole olulisuse järjekorras): sihtriigi vastu suunatud info- ja kognitiivne mõjutustegevus, diplomaatia, siseriiklike protestide ja miitingute korraldamine, irregulaarsete üksuste kasutamine, erioperatsioonid, elutähtsate objektide vastu suunatud küberrünnakud, majanduslik survestamine ja regulaarvägede kasutamine. Kooskõlastatult ja orkestreeritult kasutades väga ohtlik kompott.
Pärast seda, kui Kreml okupeeris 2014. aastal Krimmi ja alustas Ida-Ukrainas sõda, on kirjutatud loendamatult artikleid ja analüüse selle kohta, kui enneolematult uuenduslikult Kreml sealkandis toimetas. Tegelikult ei olnud armeekindral Valeri Gerassimovi plaanis midagi uut ega enneolematut. Juba 6.-5. e.m.a elanud Hiina kindral ja strateeg Sun Tzu soovitas käituda niimoodi, nagu ei olekski agressoril mingit kindlakujulist taktikat ehk kuju olemas. Nii ei oska sihtmärk taktikat valida ja seeläbi kannatab tema võitlusvõime. Hiinlane kirjeldas mitu tuhat aastat tagasi tänapäeval hübriidsõja nime all tuntud elemente, mis viivad ründaja loomingulisel rakendamisel soovitud tulemuseni.
„Kujundades sõda on ülim jõuda selleni, et kuju ei olekski. Kui pole kuju, siis osavaimgi salakuulaja ei suuda midagi näha; kõige targemgi ei suuda teha plaane. Sellise kujuga saab võita hulki nii, et hulgad sellest arugi ei saa. Kõik saavad aru, mis kujul võit mulle tuli, aga keegi ei saa aru, mil viisil ma võidu kujundasin. Sellepärast ei tule kellegi lahingus ükski võit kunagi tagasi, kujundamisviisid on aga ammendamatud.“
(Zi & Bin, 2001, lk 164)
Nõnda, kujutu kujundamisega vaenlast lüües on kõigile näha, kes võitis ja mismoodi võitis, kuid saladuseks jäävad võiduni jõudmise teed ja vahendid. Ühtegi võitu aga ei saa korrata, see ei tule tagasi, sest iga kord jõutakse võiduni suuremal või vähemal määral erineva taktikaga, lähtuvalt konkreetsetest olukordadest ja tingimustest. (Zi & Bin, 2001, lk 164)
Niisiis, Kremli hübriidsetes mõjutusmeetodites ei ole 21. sajandil midagi uut. Nõukogude Liit praktiseeris kogu oma eksistentsi vältel läänes aktiivset mõjutustegevust (Juurvee, 2018a; Juurvee, 2018b; Sinisalu, 2008). NL-i sõjateoreetik Svetšin (1878-1938) käsitles info psühholoogilise mõjutustegevuse aspekte juba 1927. aastal ilmunud teoses „Strateegia“. Muu hulgas rõhutas Svetšin, et on vaja olla psühholoog, teada vastase rahva etnograafilisi eripärasid, kõiki vastase sotsiaalseid grupeeringuid ja suunitlusi, teravalt hinnata väiksemaidki detaile, seejuures mitte kaotada silmist suuremat pilti – ja alles siis õnnestub kohandada otsust vaenlaste käitumisega. (Svetšin, 1927, lk 244)
Kui Nõukogude Venemaa alustas Eesti vastu 1918. aastal sõda, üritas agressor jätta muljet, nagu käiks Eestis kodusõda. Kui Punaarmee vallutas 1918. aastal Narva linna, kuulutati seal välja Eesti Töörahva Kommuun. Kui bolševikud üritasid Eestis haarata 1. detsembril 1924 võimu, tehti seda taas Moskva toetusel. (Walter, 1999; Zubkova, 2009)
1944. aasta oktoobris oli Suurbritannia ajakirjandus üle ujutatud äsja “vabastatud” Eestit puudutavate uudistega. Mitte üheski neist ei kaheldud vajaduses kehtestada Eestis uuesti nõukogude võim ja moodustada liiduvabariigid Nõukogude Liidu koosseisus, selle asemel et taastada iseseisvad riigid. Ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad NL-i näidisvabariigid. (Piirimäe, 2014, lk 3) „Kui käsitaksime seda kõike infosõjana Eesti ja NL-i vahel, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud“. (Piirimäe, 2014, lk 4)
Seega, armeekindral Valeri Gerassimov ei avastanud 2014. aastal Ukrainas uut ilmaimet, vaid kordas palju kordi varem kirja pandud ja omandatud võitlusviise. Asjaolu, et äkitselt tundus see lääne asjatundjatele millegi uuena, iseloomustas pigem lääne ekspertide piiratust.
Gerassimovi hinnangul on mittesõjalised hübriidsed meetodid paljudel juhtudel relvajõududest märksa tõhusamad. Sihtriigi vastu kasutatavate ründeviiside rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva meeleavaldustele kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks. (Gerassimov, 2013)
Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja see suurendab Kreml riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on esmatähtis strateegilise heidutuse ülesanne. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2) Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki eesmärgid erinevad. See on teravas vastuolus läänepoolse tõlgendusega, milles tajutakse relvastatud võitluse puudumist rahuna. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6)
Seega peab Kreml peamiseks lahinguväljaks inimese mõistust. Agressori eesmärk on laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Kineetilist jõudu kasutatakse minimaalselt. Selle asemel mõjutatakse vastase sõjaväelasi ja tsiviilelanikke oma riigi ja valitsuse asemel hoopis ründajat toetama. (Berzinš, 2016, p. 5) Kreml on vastavaid võtteid demonstreerinud mitmel pool maailmas. Info-psühholoogilise mõjutustegevuse eesmärk, mille käigus muu hulgas külvatakse inforuum üle vastuolulise info, pooltõdede ja täieliku valega on tekitada sihtriigi elanikkonnas segadust ja hirmu, naeruvääristada sihtriigi valitsust ja institutsioone, kiskuda alla sihtmärgi usaldusväärsust oma liitlaste seas ja tekitada kunstlikke vastandusi elanikkonna hulgas. Kremli sekkumisest 2016. aasta USA presidendivalimistesse ühismeedia kanalite kaudu on palju kirjutatud. Vähem on ehk teada, et sama riik on tegelenud süstemaatiliselt juba enne COVIDitki vaktsiinivastaste tagant utsitamisega ja seeläbi USA riiklike institutsioonide usaldusväärsuse varjatud õõnestamisega (Broniatowski, et al., 2018) Arvestades et USA ja Eesti vaktsineerimismäär COVIDi vastu on enam-vähem sama madal, st alla 60%, ei imestaks, kui Kreml kasutaks ookeanitaguseid kogemusi ääri-veeri ka oma naabri inforuumis.
On selge, et lääneriigid peavad Kremli hübriidrünnakutele vastama, ent mittekonventsiaalsetele rünnakutele ei ole mõistlik reageerida sõjaliselt. Ja kuigi näiteks USA presidendivalimistesse sekkumine omistati üheselt Kremlile, ei lähtunud sellest tegelikult mitte midagi. Putini režiim jätkas ka pärast 2016. aastat samalaadse käitumisega. Ning jätkuvalt tunneb NATO või EL „muret”, kuigi „muretsemine” ei ole slaavlastest ründajaid kunagi ega kusagil morjendanud. Kremli jaoks on tähtis mängu ilu. Vastase seisukohast on eduka rünnaku eeldus üllatuslikkus ja ootamatus, mitte ootuspärased ja õppustel kordi läbimängitud stsenaariumite rakendamine reaalsuses. Eesti jaoks seisneb moraal tõdemuses, et peame nägema nähtamatut ja valmistuma tundmatuks.
Soome välissuhete instituudi teadusdirektor Mikael Wigell (2021) pakub autoritaarsete riikide hübriidrünnakute vastu välja demokraatliku heidutuse strateegilise kontseptsiooni, mis koosneb viiest osast.
Esiteks, demokraatlik heidutus tugineb kogu ühiskonda hõlmavale lähenemisviisile, kuigi riigile peaks jääma koordineeriv roll. See seob era- ja avaliku sektori ning kogukonnad, et koondada ressursse ja kasutada täielikult ära ühiskondlikke tugevusi ja kultuurilist kapitali. Praegusel õõnestava poliitika ajastul, kus klassikaline Vestfaali dihhotoomia riigi sise- ja välisasjade vahel on hägustunud, on heidutust raskem saavutada ainult riiklike tegevusega. Hübriidsekkumiste ärahoidmine nõuab kogu ühiskonna reageerimist, mille käigus erinevad osalised kergitavad vastupanuvõimet, toetavad riiki kriisivalmiduse hoidmisel ja tagavad ühiskonna elutähtsate ülesannete ja varustusliinide toimimise.
Teiseks, demokraatlik heidutus kasutab pehmet jõudu (soft power). Pehme jõuga meelitatakse ja veendakse, hõlmatakse sõbralikult ja kaasahaaravalt. Oma poliitilised eesmärgid saavutatakse leebe, kaasava mõjutamise abil. Rahvusvahelises poliitikas tähendab pehme jõud väärtusi, mida organisatsioon või riik väljendab oma kultuuris; käitumises, mida ta seob oma sisemiste tavade ja poliitikaga; ning viisides, kuidas ta suhtleb teiste riikidega. Valitsustel on mõnikord keeruline pehmet jõudu kontrollida ja kasutada, kuid see ei vähenda selle tähtsust. Vastupidi, pehme jõu tähtsus üha kasvab.
Veenmisel ja peibutamisel põhineva poliitikategemise tava ulatub Lääne demokraatias Teise maailmasõja eelsesse aega. Diplomaat Edward H. Carr jagas 1939. aastal võimu kolmeks komponendiks: sõjaline, majanduslik ja suutlikkus mõjutada avalikku arvamust. USA president Woodrow Wilson, samuti tema järglased Franklin Roosevelt ja John F. Kennedy pidasid pehme jõu abil avaliku arvamuse mõjutamist üheks olulisemaks võimu osaks. (Vedrine & Moïsi, 2001, p. 3; Haefele, 2001, p. 66)
Pehme jõu rakendamise tulemuslikkus ei sõltu riigi sõjalisest jõust. Kuigi Jossif Stalin küsis nörritavalt, mitu diviisi on paavstil, siis hoolimata sellest valitseb paavst toetudes just kultuurilistele, usulistele ja diplomaatilistele tõekspidamistele. Nõukogude Liidul oli Teise maailmasõja järel palju pehmet jõudu, ent Tšehhoslovakkia ja Ungari sündmused õõnestasid selle olematuks. Ainult Soomes suutis NL tugevdada oma mõjusfääri pehme jõu toel. (Nye, 2004, p. 9; Vloyantes, 1975)
Külma sõja eel müüsid USA ettevõtted ja Hollywood ülejäänud maailmale mitte ainult oma tooteid, vaid ühes sellega ka Ameerika kultuuri ja väärtusi. Kuvandit riigist, mis on võimas, põnev, moodne ja trendeloov ning kus kõik on võimalik ja ajalehepoisist võib saada miljonär. (Pells, 1997, p. 33; Rosendorf, 2000) BBC oli Külma sõja ajal Suurbritannia jaoks oluline pehme jõu rakendaja Ida-Euroopas. Külma sõja ajal aitas kommunistlike režiimide hääbumisele Ida-Euroopas kaasa USA eestvõttel asutatud raadiojaam Vaba Euroopa. Infoajastul, mil sotsiaalsed võrgustikud on muutunud olulisemaks, ei ole pehme jõud ainult riikide asi. Pehme jõu loomisel on olulised ka valitsustevahelised ja valitsusvälised organisatsioonid, teadusasutused ja eraettevõtted.
Kolmandaks, demokraatlik heidutus toetub läbipaistvusele, õigusriigile ja kodanikuühiskonnale. Hübriidrünnakute ettevalmistajad ja korraldajad tegutsevad alati varjatult ja maskeerunult. Seega on läbipaistvus vaenulike rünnakute ärahoidmiseks esmatähtis. Samuti suudab tugev õigusriik hakkama saada korruptsiooniga, mille kaudu oleks ründajal võimalik sihtriigi ühiskonda destabiliseerida ja lõhestada.
Neljandaks, asümmeetria on osa demokraatlikust heidutusest. Selleks saab kasutada eelpool kirjeldatud pehme jõu võtteid, mis on end tõestanud piisavalt tõhusate ja mitmekesistena. Nii saab hübriidset sekkumist ära hoida, ilma et see kahjustaks normatiivset legitiimsust.
Lõpuks, kui traditsioonilise heidutuse eesmärk on täielikult ära hoida agressioon, siis demokraatliku heidutuse käigus mööndakse, et kõiki rünnakuid ei ole võimalik ära hoida. Sisuliselt on hübriidrünnakute vastane heidutus kuritegevuse ennetamine – ka kuritegevust ei saa nulli keerata. Samas ei kujuta ka kõik kuriteod ohtu riiklikule julgeolekule. Eesmärk on rünnakute mõju leevendada ja vähendada.
Sõjavägi oli, on ja jääb
Demokraatlik heidutus ei tähenda, et sõjaline heidutus oleks lootusetult iganenud. Vastupidi, sõjaline heidutus on endiselt tähtis relvastatud agressiooni ja sabotaaži ärahoidmiseks. Traditsiooniline sõjaline heidutuspoliitika tuleb kindlasti säilitada ja seda ehk isegi tugevdada. Ent demokraatliku heidutuskontseptsiooni iva seisneb just hübriidrünnakutega tegelemises, sest traditsioonilised, st sõjalised heidutusmeetmed ei suuda mõjusalt tegeleda hübriidrünnakute ja- ohtudega. Demokraatliku heidutuse eesmärk on teha ründaja jaoks teise riigi siseasjadesse sekkumine nii ebameeldivaks ja kalliks, et agressor kaaluks enne pikalt ja põhjalikult, kas võtta operatsioon ette või mitte. Ja mis peamine, hoia ära otsene sõjaline konflikt. Seejuures kasutades ära demokraatiatele omaseid iseloomujooni – avatus, kaasatus, pluralism, kodanikuühiskond – ja tugevdades neid heidutuse käigus veelgi.
Kremli kord paremini, kord halvemini kokku seatud narratiividel on kaugele Venemaa ajalukku ulatuv kultuurisemiootiline taust. Vene kultuuris on ruum ja maa identiteedi tähtsaimaks aluseks. Seega on nt Nõukogude Liidu lagunemine üheselt seotud identiteedikaotusega. Venemaa ruumi määrab Ida-Lääne suund, Lõunat pole üldse: Venemaa ― see on põhjamaa. Lääs tähendab pidevalt varitsevat ohtu. On vaja valvsust, et mitte sinna sattuda. Selline ruumimudel on fundamentaalne ja erakordselt püsiv. (Lotman, 2009, lk 441, 443)
Identiteedihirmud on samuti seotud ennekõike ruumiga. Neid on kahte tüüpi: esiteks hirmud, mis seisnevad selles, et „meie” kaome ära määramatusse ruumi, ning teiseks selles, et võõrad tungivad nimetatud ruumi. Identiteedikriis ägenes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, sest identiteedi läte sattus väljapoole Venemaa piire: põhiosa nn Kiievi-Venemaast asub Ukrainas. Ukraina küsimus on Venemaal nii terav vähemalt osalt seepärast, et Ukraina olemasolu õõnestab vene rahvuslikku identiteeti. (Lotman, 2009, lk 1226-1227)
Ent on olemas ka teisi identiteediga seotud hirme. Suurel määral rajanevad nad opositsioonil „oma -võõras”, kusjuures kõige ohtlikumad pole mitte avalikud võõrad, vaid salajased, need, kes näivad omana. Vaenlane ei ole vaenlane oma ohtlikkuse tõttu, vaid ennekõike sellepärast, et temas saab ära tunda või talle omistada igipõlise vaenlase omadusi. Samuti peab kultuuris olema tungiv vajadus vaenlase järele. Kirjeldatud hirmukompleksi jagavad nii võimud kui lihtrahvas, vaenlasi otsivad kõik ja neid leidubki igal pool. Hirm liidab ühiskonda. Vaenlane on tulnukas, võõras, selleks võib osutada naaber, keda tuntakse aastaid; valitsus ise on vaenlasi täis ja isegi karistusorganid kubisevad vaenlastest. (Lotman, 2009, lk 1226-1228)
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta jaanuaris
Kasutatud kirjandus:
Berzin, J., 2014. Russian New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia.
Broniatowski, A. D.; Jamison, M. A.; Qi S.; AlKulaib L.; Chen, T.; Benton, A.; Quinn, C. S.; Dredze, M. 2018. Weaponized Health Communication: Twitter Bots and Russian Trolls Amplify the Vaccine Debate. American Journal of Public Health, 108(10), lk. 1378-384.
Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1-3.
Haefele, M., 2001. John F. Kennedy, USIA, and World Public Opinion. Diplomatic History, 25(1), pp. 63-84.
Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1-2.
Juurvee, I., 2018. Venemaa eriteenistuste rollist informatsioonilises mõjutustegevuses: mis on teada, mida on alust arvata ja mida võib oletada? Sõjateadlane, nr 8, lk 86-102.
Juurvee, I., 2018. KGB aktiivmeetmetekasutamisest. Tuna, nr 3, lk 90-101.
Lotman, M., 2009. Hirmusemiootika ja vene kultuuri toloogia. I: Kultuurisemiootika ja hirmu fenomenoloogia. Akadeemia, nr 1, lk 191-215.
Lotman, M., 2009. Hirmu semiootika ja Vene kultuuri toloogia. IV: Hirm ja selle kognitiivsed mudelid: Eesti hirm saksa ja vene mudeli taustal. Akadeemia, nr 5, lk 1035-1064.
Nye, S. J., 2004. Soft power: the means to success in world politics. New York: Public Affairs.
Pells, R., 1997. Not Like Us or More Like Us: America and Europe. New York: Basic Books.
Piirimäe, K., 2014. Infosõda läänes. Eesti, Balti küsimus ja võitlus Inglismaa avaliku arvamuse pärast aastatel 1941-1944. Akadeemia, nr 1, lk 3-34.
Rosendorf, N., 2000. Social and Cultural Globalization: Concepts, History, and America’s Role. In J. S. Nye & J. D. Donahue, eds. Governance in a Globalizing World. Washington D.C.: Brookings Institution Press, pp. 109-134.
Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38-41.
Sinisalu, A., 2008. Propaganda, Information War and the Estonian-Russian Treaty Relations: Some Aspects of International Law. Juridica International, XV, pp. 154-62.
Svetšin, А., 1927. Стратегия. Военные вестник. Москва.
Vedrine, H., Moïsi, D., 2001. France in an Age of Globalization. Washington: Brookings Institution Press.
Vloyantes, J. P., 1975. Silk Glove Hegemony: Finnish-Soviet Relations, 1944-1974. Ohio: Kent State University Press.
Walter, H., 1999. Uprising of December 1, 1924. Baltic Defence Review, 2, pp. 129-140.
Wigell, M., 2021. Democratic Deterrence: How to Dissuade Hybrid Interference. The Washington Quarterly, (44)1, pp. 49-67.
Zi, S. & Bin, S., 2001. Sõja seadused. Tartu, Tallinn: Kaitseväe Ühendatud õppeasutused ja Eesti Keele Sihtasutus.
Zubkova, J., 2009. Baltimaad ja Kreml 1940-1953. Tallinn: Varrak.
Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor Kadri Paas ütleb, et infosõda on sõjapidamise vaieldamatu osa, milleta ei ole ühelgi riigil võimalik oma sõnumite, huvide ja eesmärkidega laiade massideni jõuda.
Kuigi Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin ütleb, et füüsilise edu lahinguväljal kindlustab informatsiooniline üleolek inforuumis, viisid venelaste põhimõtte ellu hoopis ukrainlased. Venelased on piirdunud hoogsa siseriikliku ja Aafrika, India ja Hiina suunalise valeinfo levitamisega, pälvides lääneriikide teabevoos oma armee elajaliku tegevuse tõttu selge hukkamõistu.
Laused „Mul on vaja tankitõrjemoona, mitte küüti!” ja „Vene sõjalaev, mine persse!” talletuvad ajalukku kui ühed meeldejäävamad fraasid 24. veebruaril 2022 alanud Vene-Ukraina sõjast. Neist esimene kuulub Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskyle, kes vaid päev pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse andis selle vastuseks Ameerika Ühendriikide pakkumisele aidata tal oma riigist lahkuda.
Teine, Ukraina piirivalvuri Roman Hrõbovi lause läheb samuti ajalukku, sest helisalvestis Mustas meres paikneva Maosaare kaitsjate – sh Hrõbov – ja Vene sõjalaeva vahel levis üleilmselt kulutulena. Vene sõjalaev käskis saare kaitsjatel alla anda ähvardades vastasel korral tule avada. Piirivalvurid mõtlesid hetke ja saatsid venelased pikalt. Seepeale tulistaski laev piirivalve garnisoni pihta ja võttis hiljem imekombel ellu jäänud piirivalvurid vangi. Nüüdseks on nad tagasi Ukrainas.
Mõlemad narratiivid kuuluvad Ukraina oskuslikult loodud raamistikku „Taavet vs Koljat”, rõhutades riigi jõupingutusi võita infosõda alates konflikti esimestest päevadest. Selle nimel töötasid tavakodanikud ja vabatahtlikud, ametnikud ja diplomaadid. Kõik võitlesid Ukraina sõnumite levitamise ja lääneriikide elanike ja juhtide tähelepanu võitmise nimel sotsiaalmeedias ja uudistekanalites. See võitlus kandis vilja.
Rohkem kui kuu aega pärast konflikti ja suurima maismaarünnaku algust Euroopas pärast Teist maailmasõda on see narratiiv loonud kangelasliku vastupanu, rahvusliku identiteedi ühes kütkestavate kujunditega. Tõhusat sõnumilevitamist ja pidevat suhtlust juhib president Zelensky. Temast on saanud paljude jaoks silmipimestavalt karismaatiline ja veenev sõjaaja liider. Zelensky postitab Twitteris peaaegu iga päev oma virtuaalsete kohtumiste ülevaateid maailma liidritega, andes teada, kas kõnealune riik nõustus saatma relvi, andma humanitaarabi või väljendas lihtsalt solidaarsust.
Samuti edastab Ukraina president iga päev kõnesid ja briifinguid, mille eesmärk on tõsta rahva moraali ja kinnitada võitlusvaimu enneolematu kurjuse vastu. Kuivade diplomaatiliste sõnumite postitamise asemel avaldab Ukraina ametlik Twitteri konto köitvat, mõnikord humoorikat sisu ja meeme koos fotode, selgitavate videote ja pealkirjadega, mis on optimeeritud maksimaalse kaasamise ja sõnumite leviku saavutamiseks.
Ukraina suursaadikud, riigiametnikud, ajakirjanikud, vabatahtlikud aktivistid ja paljud teised postitavad sotsiaalmeediasse omakorda sisu, sealhulgas pilte mahajäetud või hävitatud Vene tankidest, muust tehnikast ja vene sõdurite laipadest; samuti andmeid Venemaa rünnakute ja ilmsete sõjakuritegude kohta nagu tsiviilisikute tapmine, vägistamine ja rüüstamine; ahistavaid lugusid põgenemistest, ümberasumisest või sõjapõgenike saatusest.
Kiievi digitaalseid infotegevusi juhib riigi 31-aastane asepeaminister ja digitaalvaldkonna minister Mykhailo Fedorov. Ta on keskendunud ettevõtete ja ülemaailmsete korporatsioonide sundimisele peatama või piirama tegevust Venemaal või tõmbama sealt tegevust täiesti välja, et protesteerida arutu sõja vastu. Fedorovi tegevus on olnud märkimisväärselt edukas. Ligi 500 ettevõtet on Venemaalt lahkunud, sealhulgas tehnoloogiahiiglased Google, Facebook, Twitter ja Apple.
„Ukraina lootustandva demokraatiana on kinnistunud üleilmselt oma terminoloogia, sõnumid ja väärtused. Ukrainlased ehitasid oma narratiivi ja levitavad seda väga edukalt,” rääkis Iisraeli erukolonel Miri Eisin, kes töötab narratiivide ja meedia kui julgeoleku ja sõjapidamise dimensiooni lektorina Reichmanni ülikoolis Herzliyas, ajalehele Times of Israel.
Ukrainlased tõrjusid demokraatlikult välja venemeelse presidendi ja valisid demokraatlikult uue, ukrainameelse riigipea. Enamasti jäävad demokraatiad autokraatiatele alla. Nii on see olnud alates Teise maailmasõja lõpust ja Nõukogude Liidu lagunemisest, ent Ukrainas läks siiski teisiti. Eisini meelest on see tähelepanuväärne, arvestades riigi ajalugu.
Haifa ülikooli infosõja ekspert Yaniv Levyatan märkis samas väljaandes, et Ukraina on saavutanud infosõjas üleoleku. „Zelenskyst on saanud tohutu staar oma sujuva sõnumite, juhtimise ja moraaliga. Ta hoiab maailma kursis ja veenab lääneriikide juhte ja elanikke, et see sõda on ka nende sõda,” ütles Levyatan.
Ukraina informatsiooniline pealetung on oluliselt kaasa aidanud lääne valitsuste valmisolekule pakkuda abi ja relvi ning kehtestada Venemaa valitsusametnikele, tööstusharudele ja üksikisikutele ulatuslikke majandussanktsioone. „Ukrainlaste tegevuse edukaim osa on olnud tehnoloogiahiiglaste sundimine valima ja ühele poole joonduma. Pole lihtne sundida Facebooki midagi tegema, rääkimata Venemaalt lahkumisest,” märkis Ben-Gurioni ülikooli kommunikatsiooniosakonna lektor ja Oxfordi ülikooli digitaalse diplomaatia uurimisrühma liige Ilan Manor.
Ta usub, et Ukraina infomõju seisneb ukrainlaste avatuses, info avalikustamises ja moraalses üleolekus. „Kuidas saab Facebook Russia Today arvelt raha teenida, kui Venemaa tapab lapsi!? Ukraina mõjutab emotsionaalsete kaadrite ja postitustega rahvamasse üle maailma. Kui neid üleskutseid oleks säutsutud ainult 1-2 korda, oleks Facebook endiselt Venemaal koos Netflixi ja McDonald’siga. Kuid sotsiaalmeedia kasutajad jagavad neid üleskutseid sadu tuhandeid kordi ja see mõjub. Tehnoloogiaettevõtetele tekkis terav kasutajate surve lahkuda Venemaalt,” ütles Manor.
Selles sõjas on maailm esimest korda näinud ümberpiiratud presidenti, kes kasutab Zoomi ja muid telekommunikatsioonivahendeid teiste riigipeade poole pöördumiseks ja parlamentidega kõnelemiseks üle maailma.
Ühtlasi on ukrainlased süsteemselt loonud oma häkkerite „IT-armee”, mis võitleb digitaalselt Venemaa üksustega. Sellesse kuulub nii palgalisi IT-insenere kui vabatahtlikke üle maailma. Ukraina poolel tegutsevad küber- ja infospetsialistid tegelevad nii teenuse keelamise rünnakutega Venemaa ametlikele saitidele, luureteabe kogumise, desinformatsiooni vastu võitlemise ja üldiste sõnumite saatmisega. Väidetavasti ulatub Ukraina nn infovägede suurus 150 000 inimeseni. Ukraina on teinud silmapaistvat tööd mitmel digitaalsel rindel. Igal Ukraina regioonil on sotsiaalmeedia kanalid, mida pidevalt uuendatakse, neis on süstematiseeritud ja täpne teave. Ukraina linnapeade, valitsuse ja rahva vahel on otsekontakt. Zelensky räägib iga päev tohutu vaatajaskonnaga populaarsetes videotes. Kaitseminister koostab hommikused ja õhtused briifingud. Nad on otsekohesed ka kaotuste ja tagasilöökide asjus. Nad annavad inimestele tunde, et nad teavad, mida nad teevad. Järjepidev rahva moraaliga tegelemine on oluline rahuajal, saati siis sõjaseisukorras, kus segadust, hirme ja paanikat on mõõtmatult rohkem.
Kõik loetletud tegevused aitavad hoida ukrainlaste moraali kõrgel. Seejuures kaasneb oma rahvaga mitmekülgse suhtlemisega veel üks väga sisuline ja vajalik hüve. Infovoog kodanike ja võimude vahel näiteks Telegrami kanalis on võimaldanud Ukraina sõjaväel ja julgeolekuteenistustel koguda luureteavet Vene armee liikumiste kohta.
Ukrainlased on avanud spetsiaalselt venekeelsed ja venelastele suunatud kanalid, et õõnestada vene sõdurite ja nende lähedaste moraali ja näidata Moskva tegelikke sõjalisi võimeid (loe: moraalset kaost, planeerimatust, hoolimatust). Need kanalid edastavad teavet vangistatud või hukkunud Vene sõdurite kohta. Samuti avasid ukrinlased vihjeliini murelikele Vene sõdurite vanematele, võimendades ühtlasi lugusid vene sõjaväelaste deserteerumisest ja armetust varustusest. Otseselt pöördusid ukrainlased eesotsas presidendiga vene emade poole, et nad takistaksid oma poegadel Ukraina-vastase sõjategevusega ühinemast. Kui hakkasid ilmuma teated, et alakoolitatud ja ära lollitatud Vene ajateenijad moodustasid suure osa Vene sissetungivast armeest, keskendusid Ukraina infoväed sõjategevuse käigus hukkunud Vene kindralite arvule ja avaldama numbreid – neid on raske kontrollida – inimohvrite kohta Vene poolel.
Küberrindel süüdistati Ukrainaga seotud häkkereid eelmise kuu lõpus Venemaa veebisaidi rikkumises, et postitada artikkel, milles viidati Venemaa kaitseministeeriumile, kus öeldi, et peaaegu 10 000 Vene sõdurit on hukkunud ja üle 20 000 haavata saanud. NATO hinnangul hukkus Ukraina sõja esimese nelja nädala jooksul 7000–15 000 Vene sõdurit. Zelensky on ka otse pöördunud Vene sõdurite poole, et nad alistuksid, öeldes neile ühes oma pöördumises, et nad „tahavad ellu jääda”, ja lubades, et neid koheldakse hästi.
Ukrainlased on selgelt keskendunud kangelaslikele ja vastupanu iseloomustavatele lugudele. Näiteks jäädvustati ukrainlanna videole, kes seisis silmitsi Vene sõduritega ja pakkus neile päevalilleseemneid, “et vähemalt päevalilled kasvaksid, kui te kõik siin surete”. Teises, kontrollimata kangelasloos virutas kange ukraina proua marineeritud köögiviljade konserviga alla oma akna taga lennanud vene drooni.
Sissetungi esimestel nädalatel ilmus ohtralt artikleid ja postitusi tsiviilisikute kohta, kes tulid kokku, et valmistada Molotovi kokteile ja küsida endale riigilt relvad, et asuda vaenlase vastu võitlusse. Ukraina sõnumid on keskendunud välis- ja sisetoetuse suurendamisele, kutsudes inimesi üles kasutama kõiki vahendeid, mis võimalik, et peatada Vene väed. Ukraina infoväed levitavad pilte meestest, naistest ja väikestest lastest, kes hoiavad relvi ja lubavad kaitsta maad ka oma elu hinnaga. Üleilmselt on väga populaarsed olnud videod Ukraina põllumeestest, kes veavad traktoritega Vene veokeid ja tanke, millel on kütus lõppenud. 26. märtsil teatas Ukraina uudisteportaal Unian, et „Venemaa ulatusliku sissetungi algusest Ukrainasse on Poltava oblasti politsei kõrvaldanud ebaseaduslikust ringlusest 11 tanki, kaks soomukit, kaheksa kuulipildujat, üheksa automaati, viis vintpüssi, kümme püstolit, umbes 4000 erineva kaliibriga padrunit, 14 granaati ja umbes 200 ühikut muud laskemoona.” Mitmetel samalaadsetel juhtudel on antud irooniliselt teada, et ukrainlased ei pea konfiskeeritud Vene tanke või soomustransportööre maksude jaoks deklareerima.
Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis. Ka venelaste 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust. Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VF-i relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis, kus rõhutatakse, et VF-i kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis.
Seega on Kremli informatsioonilise sõjapidamise plaan (varasemast) tuttav: desinformatsioonikeskused ja “trollifarmid” külvavad kaost välisvaenlase ühiskonnas nagu juhtus USA 2016. aasta presidendivalimistel ja vähemal määral ka 2020. aasta valimistel. Märtsi lõpus kasutas Kreml või Venemaaga seotud üksused selle sõjas esimest deepfake’i ehk süvavõltsingut. See oli video „Zelenskyst”, kes käskis oma vägedel relvad maha panna ja alistuda. Video avastati kiiresti ja kustutati.
Väga palju varem, kuid enne Ukraina sissetungi algust 24. veebruaril, valmistas Venemaa ette pinnast konfliktiks. Kreml valmistasid ette nn siserinde. President Vladimir Putin ja välisminister Sergei Lavrov on korduvalt ja erinevas sõnastuses rõhutanud, et Ukraina ei ole iseseisev riik, sel puudub õigus suveräänsusele. Ukraina tervikuna sarnaselt Krimmi poolsaarele on orgaaniliselt Venemaa osa ja peab kuuluma Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Nad on esitanud argumente selle kohta, miks Ukraina ei peaks üleüldse maamunal eksisteerima. Totaalse ajupesu toimus ja käib tänini kõigis Vene sotsiaalmeediakanalites, televisioonis ja uudisteväljaannetes.
Juba nädalaid enne esimeste tankide veeremist üle Ukraina piiri õhutasid mõjutajate, trollide ja robotite armeed Hiina päritolu sotsiaalmeedia kanalis Tik Tok Ukraina-vastaseid meeleolusid, samal ajal kui Kremli kontrolli all olevad meediaväljaanded tampisid venelaste ajju narratiivi ukrainlastest kui natsidest ja bandeeralastest ning väitsid, et Ukraina riik tuleb tervikuna „denatsifitseerida ja demilitariseerida”.
Seejuures jäi Venemaa ise tõsimeeli oma propagandat uskuma, et Ukraina alistub 48 tunni jooksul. Kreml ei pidanud võimalikuks, et Ukraina osutab vastupanu või üleüldse suudab seda osutada. Võimalik, et president Putin on nüüdseks, pärast mitmekümneaasta pikkust diktaatori staaži omandanud ka oma eelkäija Stalini kom
bed ega soovi eriteenistustelt kuulda sõnumeid, mis ei lange kokku tema ettekujutuse ja maailmapildiga. Teisisõnu, tervislik on presidendile raporteerida ainult nn häid uudiseid.
Kuna esimestel sõjanädalatel sai kiiresti selgeks, milline korralagedus, planeerimatus ja abitus Vene armees valitseb, asus Venemaa kiiresti tegutsema, et vastav info ei jõuaks Venemaal laiade massideni. Kreml piiras riigisiseselt välismeedia tegevust, sulges Venemaa kolm viimast sõltumatut meediaväljaannet, keelas suuremad sotsiaalmeediaplatvormid, lõi uued seadused riiklikku propagandat trotsivate ajakirjanike vastu ja nõudis sõja nimetamist „sõjaliseks erioperatsiooniks”.
Tulemuseks on olnud Venemaa avalikkus, kellel on väga vähe võimalusi saada toimuvast tõepärast infot. Moskva on kriminaliseerinud igasuguse avaliku vastuseisu sõjale, selle kritiseerijaid ähvardab kuni 15-aastane vangistus. Seejuures ei tohi sõda Venemaal üldsegi sõjaks nimetada – Venemaa ei sõdi praegu ühegi riigiga -, Kreml leiutas sõjale uue nimetuse ehk erioperatsioon.
Samal ajal õigustatakse Vene avalikus inforuumis kõigiti „erioperatsiooni”, demoniseeritakse Ukrainat ja selle elanikke, rõhutatakse järjepidevalt, et Ukraina riigil ei ole vähimatki eluõigust, ja Ukrainas elavad natsid. Natsil on aga venelaste kultuurimälus tähendus, mis võimaldab sellist isikut kohtuta tappa. Seega, Ukrainas tsiviilisikuid hukkavatel vene sõduritel ei saa olla moraalseid kõhklusi naiste, laste ja vanurite tapmiseks, kuna ukrainlased on natsid. Samas eitab Kreml nagu paljudel varasematelgi kordadel ukraina tsiviilelanike elajalikke tapmisi. Kaadrid naiste ja laste põlenud surnukehadest olevat ukrainlaste sihilik lavastus, mis pidavat õhutama venevastast hüsteeriat maailmas. Kremli üks alati käepärast olevatest narratiividest on venelaste kiusamine ja austusest ilmajätmine, kuigi tegelikult olevat vene rahvas äärmiselt rahuarmastav ja vabastas maailma fašismist ja/või natsismist.
Vähemasti siseriiklikult on Kremli valelikud inforünnakud ja- manipulatsioonid mõjusad. Kallaletung Ukrainale on Vladimir Putini populaarsust suurendanud. Levada keskuse sõja alguse järel tehtud arvamusuuring näitas, et Putini tegevust Ukrainas toetab 83 protsendi venemaalastest. Veebruari alguses oli selliseid inimesi 71 protsenti. Presidendi samme ei kiida heaks kõigest 15 protsenti venelastest, veebruaris oli taolisi „reetureid” 27 protsenti.
Ajalugu pöördumatult muutnud Vladimir Iljitš Uljanov sedastas kurikuulsa tõdemuse, et piisavalt tihti korratud valest saab tõde. Ja kuigi seltsimees Lenin tuli selle väitega välja sadakond aastat tagasi, kehtib see tänini. Mitmeid kordi esitatud infot peavad kuulajad ja vaatajad sageli tõesemaks kui täiesti uut teavet. Seepärast pasundavadki kõik Kremli-meelsed infokanalid järjepanu sellest, et Ukraina armee, st natsid lavastavad süstemaatiliselt venelasi süüdi tsiviilisikute tapmises.
Märtsis toimunud laialdaselt hukka mõistetud Venemaa rünnak ümberpiiratud Mariupoli linna sünnitusmajale oli Moskva väitel samuti lavastus. Kremli teatel korraldasid rünnaku ukrainlased ja rasedad naised, kes fotodel rusude seest välja kanti, olevat „näitlejad” olnud. Rünnakus vigastada saanud rase ukrainlanna kaotas hiljem oma lapse ja suri, samas kui teist, verise näoga pildistatud suunamudijat Mariana Višegiskajat kiusati internetis pärast seda, kui Venemaa süüdistas naist raseduse teesklemises.
Vene saatkond Suurbritannias teatas, et Višegiskajal on fotol väga realistlik meik, haigla ei töötanud pikka aega ja seda kasutas „neonatside” (loe: Ukraina) sõjavägi. Twitter kustutas postitused. Hiljem esines Višegirskaja venemeelses videos, mille Vene saatkond Genfis teatas, et Ukraina sõdurid hõivasid sünnitusmaja ja mingeid õhurünnakuid ei toimunud. Arvatakse, et ta on üks tuhandetest ukrainlastest, kes viidi Ukrainast vägivaldselt Venemaa valduses olevale territooriumile.
Ukraina võib infosõja võita, kuid eeskätt läänes. Venemaa on teadlikult oma teabeoperatsioonid suunanud peamiselt Indiale, Hiinale, Aafrikale ja Lõuna-Aasia riikidele. Väljaspool läänt avaldab Venemaa sõnum endiselt mõju. Sõja venimisel võib Ukraina väsimuse tõttu kaotada infosõjas ülekaalu. Maailma avalikkusel võib tekkida väsimus, nii koletust sõjainfost kui sanktsioonidest, mida peab aina täiendama, sest Kreml jätkab seni, kuni raha jätkub ukrainlaste tapmist.
Seetõttu peab Ukraina üleilmset avalikkust ja inforuumi pidevalt üha uue infoga üllatama. Maailmas toimub samaaegselt ka palju muid sündmusi ja samamoodi nagu Ukrainas, hukatakse ka Aafrika sõjakamates riikides iga päev tsiviilisikuid. Seega on Ukraina suurim oht lääneriikide elanikkonna huvi kadumine ukrainlaste kannatuste vastu.
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta aprillis
Kasutatud allikad:
1) 83 protsenti venemaalastest toetab Vladimir Putini tegevust Ukrainas: Indicators – Levada-Center
2) Ukrainal on infosõjas edumaa: Ukraine has upper hand in information war, but Russia eyes a long game | The Times of Israel
3) Roman Hrõbov naasis Ukrainasse: „Vene sõjalaev, idi na***i!” fraasi autor pääses Vene vägede käest – Delfi
4) VF-i sõjaline doktriin: Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530.pdf
5) VF-i sõjaline doktriin: Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav:
http://kremlin.ru/supplement/461
6) VF-i informatsioonilise julgeoleku doktriin: Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163?p_p_id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_ 101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_languageId=en_GB
Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö Kadri Paas esitab küsimuse, kuidas aidata Ukrainat? Tuleb järjepidevalt vastu astuda Kremli peremehe õigustustele sõda valla päästa ja seda jätkuvalt pidada. Putini süsteemse infostrateegia, täpsemalt info-psühholoogilise mõjutustegevuse halvamine nõrgendab tema positsiooni pikas ja venima jäävas sõjas. Ent selleks peame esmalt mõistma, millised on tema sõnumid jõulises infosõjas.
Kreml peab info-psühholoogilist mõjutustegevust oluliseks nii välispoliitikas kui sõjapidamises. Vene Föderatsiooni (VF) sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis. Juba Vene Föderatsiooni 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust. (Kremlin, 2014; Kremlin, 2010; MID, 2016) Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VF-i relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis (Ministry of Defence of the Russian Federation, 2011), kus rõhutatakse, et VF-i kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis.
Informatsiooniline üleolek inforuumis on sel sajandil võimalik tagada varasema ajaga võrreldes märksa kiiremini ja mugavamalt. Avaldatava, ent kontrollimata teabe hulk suureneb, kuna sotsiaalmeedia tehniliste võimaluste täiustumine võimaldab info reaalajas levi(ta)mist. Mida rohkem infot, seda keerulisem on eraldada tasakaalustatud ja kontrollitud info valedest, pooltõdedest ja vaenulikest narratiividest. Seda olukorda kasutavad ära kõik riiklikud eriteenistused. (Fitzgerald & Brantly, 2017, p. 236) Vene eriteenistustest nimetagem SVR-i, FSB-d ja sõjaväeluureteenistust, mida nii Vene kui Lääne avalikkuses teatakse GRU-na.
Vene akadeemilises kirjanduses ja riiklikku julgeolekut käsitlevates dokumentides võrreldakse terminit „infooperatsioonid“ NATO või selle liikmesriikide paralleelsete doktriinide sõnastusega. Mõisteid „info-psühholoogilised” ja „info-tehnilised operatsioonid” tähistatakse vastavalt mõjutamisoperatsioonide, elektroonilise sõjapidamise ja kübermeetmete kirjeldamiseks. Üldistav mõiste taju-, rünnaku-, kaitse- ja tehniliste operatsioonide jaoks on infovastasseis. (Arold, 2016, p. 17), vastavat terminit kasutatakse riikliku julgeoleku dokumentides (Gerassimov, 2013).
VF kasutab infosõjas pettust, refleksiivset kontrolli, nn kognitiivset relva, vastutuse hajutamist, otseseid valesid ja alternatiivse reaalsuse loomist ühes vandenõuteooriate levitamisega. Nn kognitiivset relva määratletakse kui mitteteaduslike teooriate, paradigmade, kontseptsioonide ja strateegiate sissetoomist vastase riiklikku intellektuaalsesse keskkonda. Usutavalt esitatud väljamõeldiste eesmärk on vastase riikliku julgeoleku nõrgendamine. (Sulaškin, 2014)
VF-i mõjutustegevuse eesmärgiks on Putini-režiimi säilitamine, kontroll inforuumi üle, Lääne ühiskondade lõhestamine, vastandamine ja kaitsepotentsiaali nõrgendamine, Lääne valitsuste otsustusprotsesside takistamine ja ekslikele otsustele õhutamine. (Thomas, 2015, p. 11-12; Jantunen, 2018; Aro, 2016) Info-psühholoogiline mõjutamine suunatakse esmalt ühiskonnale ja üritatakse massiteadvuses kodeerida patriotism koostööks vastasega. Seejärel pööratakse tähelepanu eliidile ja nende otsustusprotessidele riiklikul tasandil. Sihtmärgid võivad hõlmata materiaalseid objekte, finants-majanduslikke süsteeme ja muid võimu valdkondi. (Thomas, 2015, p. 17) Eesti kontekstis tähendab eelnev Eesti riikliku usaldusväärsuse kahjustamist EL-i ja NATO silmis ja Eesti riigisisest lõhestamist.
VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada (Sazonov, et al., 2020, lk 9).
VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada (Sazonov, et al., 2020, lk 9).
Infosõja peamine eesmärk on tsiviil- ja sõjaväelise juhtimise kaitsmine. Tulemusliku infosõja pidamiseks vajab ründaja alamsüsteeme teabe tagamiseks, arvutivõrgu toimimiseks, (signaal)luureks, elektrooniliseks sõjapidamiseks ja psühholoogiliste operatsioonide läbiviimiseks, sh oma vägede moraali hoidmiseks. (Saifetdinov, 2014) Infosõda peab pidama kõigi võimalike jõududega selleks, et tegutseda vastaspoole infoobjektide vastu ja kaitsta oma taristut Saifetdinov, 2014, p. 39).
Selline käsitlus ühtib VF-i kindralstaabi ülema, armeekindral Valeri Gerassimovi seisukohaga, mille järgi on kasvanud mittesõjaliste meetodite roll poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Gerassimovi hinnangul on need paljudel juhtudel relvajõududest tõhusamad. Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva meeleavaldustele kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks. (Gerassimov, 2013)
Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja see suurendab VF-i riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on esmatähtisstrateegilise heidutuse ülesanne. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2) Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki konkreetsed eesmärgid erinevad. See on teravas vastuolus läänepoolse tõlgendusega, milles tajutakse relvastatud võitluse puudumist rahuna. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6)
Kuna uue põlvkonna sõjad peetakse info- ja psühholoogilises keskkonnas, siis on taolise agressiooni eesmärk laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Eesmärk on halvata vastase otsustus- ja tegutsemisvõime, tekitada segadust ja eksitada vastast kõikvõimalikul moel. Sõjaväelasi ja tsiviilelanikke suunatakse oma riigi ja valitsuse asemel hoopis ründajat toetama. (Berzinš, 2016, p. 5)
Kremlist lähtuvaid sõnumeid on tervikuna raske iseloomustada, sest nende sisu ja vorm vahelduvad vastavalt olukorrale. Nende keerukusaste varieerub algelistest või töötlemata sõnumitest kuni täpselt orkestreeritud ja põhistatud narratiivideni. Samuti levitatakse sõnumeid, mis on täiesti tõesed, osaliselt valed, tahtlikult valesti tõlgendatud või täiesti valed ja välja mõeldud. Seega, VF-i info-psühholoogilises mõjutustegevuses on mitmesuguseid permutatsioone, mis muudab nende vastu võitlemise raskeks. (Mazarr, et al., 2019, p. 73)
Tänavu 21. veebruaril Vene rahvale peetud ligi tunnipikkuses kõnes õigustas Valdimir Putin oma sissetungi Ukrainasse. Vaatlejad kirjeldasid kõnet „vihase” ja „ärevana”. See sisaldas kahte peamist argumenti, mida võime lähinädalatel ja- kuudel venekeelsetes sõnumites pidevalt uuesti märgata. Üks on keskendunud peamiselt Venemaa elanikkonnale. Teine peab silmas nii kodumaist kui rahvusvahelist publikut.
Putini kõne esimene osa visandas Ukraina ajaloo ühekülgse narratiivi, mille eesmärk oli apelleerida kodumaise publiku emotsioonidele, öeldes, et Venemaa langes Ukraina ohvriks. Narratiiv algab fantastilise ajalooversiooniga, milles väidetakse, et Ukraina on „täielikult Venemaa või täpsemalt bolševike loodud”. Seejärel saime teada, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei olnud Ukrainal „iialgi stabiilseid tõelise riikluse traditsioone”. Putin väitis, et Ukraina läände pöördumine tõi kaasa rea katastroofe: endeemiline korruptsioon, „lääneriikide toetatud” neonatside võimuletulek 2014. aastal ja venekeelsete süstemaatiline diskrimineerimine, sh genotsiid. Putin lõpetab väitega, et Ukrainal võib olla massihävitusrelvi, sh tuumarelvi.
Ajalehes Rossiiskaja Gazeta mullu suvel avaldatud essees „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest” väitis Putin samuti, et Ukraina ei ole suveräänne rahvusriik. Putini hinnangul ei ole Ukrainal õigust oma sise- ega välispoliitilistele eesmärkidele. „Ukraina suveräänsus on võimalik ainult partnerluses Venemaaga” nende ühise ajaloo jooksul tekkinud sidemete tõttu. Seetõttu on nad „üks rahvas”. Putin usub vene, ukraina ja valgevene rahva ühisesse päritolusse.
Ukraina ajaloolased vastasid seepeale, et Venemaa president mõistab ajaloolisi protsesse valesti ja tõlgendab ajaloosündmusi talle sobival viisil. Kuigi tänapäeva Ukraina ja Venemaa osadel olid varakeskajal ühised dünastilised sidemed, ei piisa neid asustanud inimeste etnilisest, kultuurilisest ja keelelisest päritolust, et nimetada neid üheks rahvuseks.
Nimetus Kiivan ehk „rus” pärines 8. sajandil Kiievi ja selle ümbruse metsades asunud viikingiasulatest. Üks viikingite klannidest, Rjurikud, alistas oma konkurendid, kehtestas kontrolli jõgede kaubateede üle ja lõi poliitilise liidu. Enamik teadlasi usub, et sõna „rus” on Skandinaavia päritolu. Tõenäoliselt tuleneb see rootslaste tähistamiseks soomekeelsest terminist Ruotis – rootsi keeles tähendab see „mehi, kes sõudvad”.
Kiievist, mis 11. sajandil oli Euroopa üks suuremaid linnu, laienes Rjuriku dünastia läände ja itta, jõudes praeguse Valgevene ja Venemaa aladele. Vürstid kehtestasid uute territooriumide üle kontrolli ja 12. sajandi alguses asutasid Moskva.
Laienenud vürstiriigil ei olnud ühist keelt. Venemaa tõi Bulgaariast religioosseid tekste, mis tõlgiti kreeka keelest slaavi bulgaaria keelde ja mida hiljem nimetati kirikuslaavi keeleks. Seda keelt Venemaa elanikud ei rääkinud ja seda kasutati ainult „kirikusuhetes, riigi- ja kohtumenetlustes, ajalooliste dokumentide täitmiseks,” ütleb Kiievi riikliku Taras Ševtšenko ülikooli ajalooosakonna dekaan Ivan Patrylyak.
Putini traktaadi üks silmatorkavamaid lõike viitas sellele, et Ukraina rahvuslus on 19. sajandi lõpu looming ja kriitilise välismõju tulemus. „Samal ajal hakkas Poola eliidi ja osa Malorussia haritlaskonna seas kujunema ja levima idee ukrainlastest kui venelastest eraldiseisvast rahvusest. Selle idee jaoks polnud ajaloolist alust.”
Seejärel pööras Putin oma viha bolševike 1922. aasta otsuse peale luua Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, millel oli vähemalt nominaalne eraldumisõigus, mida Venemaa president kirjeldab muu hulgas kui „kõige ohtlikuma viitsütikuga pommi paigaldamist”.
Vladimir Putin Lužniki staadionil
Lužniki staadion pärast Putini etendust
Kuidas sellistele narratiividele vastu seista?
See ühekülgne, neoimperialistlik ajalootõlgendus on fantaasia, millel on suur emotsionaalne veetlus endise KGB keskastme ohvitseri jaoks nagu Putin, kes koges omal nahal impeeriumi alandavat lõppu 1991. aastal. Putin tunneb end ajaloo agendina, kes ehitab üles uut Vene impeeriumit ja maksab kätte 1990. aastate kohutava alanduse eest.
Aga kuidas on lood 140 miljoni Venemaa kodanikuga? Kuidas aitab selle ajaloolise fantaasia elluviimine ja tervele Euroopale kättemaksmine vene inimestel toime tulla hindade tõusu, majanduslanguse ja kasvava korruptsiooniga? Millist tulevikku Putini kättemaksusõda järgmistele põlvkondadele tegelikult kujutab?
Vangistatud opositsiooniliider Aleksei Navalnõi võrdles Putini argumente purjus vanaisa räuskamisega perekonna koosviibimisel. Tavalist vanaisa eristab räuskavast vanaisast ainult see, et laamendav vanaisa „võimutseb tuumarelvadega riigis”. Navalnõi väitis, et Venemaal on kõik võimalused tugevaks majanduslikuks ja kultuuriliseks arenguks 21. sajandil naftast haritud kodanikeni. Kuid need lastakse armutult allavett koos „sõja, mustuse, valede ja Gelendžiki kuldsete kotkastega paleega” (viide Putini väidetavale lossile Musta mere idarannikul Krasnodaris).
Putini kõne teine osa sisaldas geopoliitilisi argumente NATO ja USA hoolimatust laienemisest Venemaa mõjusfääri. See sisaldas muljetavaldavat kõnepruuki „USA ehitatud mereoperatsioonide keskusest Otšakovis” ja hirmutavaid hoiatusi, et USA ballistiliste rakettide jõudmiseks Harkivist Moskvasse kulub vaid 7-8 minutit.
Lõpetuseks teatas Putin, et USA tahab Venemaad tükeldada ja nõrgestada, sest „nad lihtsalt ei vaja suurt ja iseseisvat Venemaad”. Selline argumentatsioon suunati nii kodumaisele kui rahvusvahelisele publikule. Võimalik, et suure osa oma sõnumist saatis Putin Pekingisse. See on olnud populaarne arutelu ka lääne meedias ja akadeemilistes ringkondades. Kahtlemata soovivad Ameerika Ühendriigid ohjeldada Venemaa võimu ja ambitsioone, kuid see Putini argument ei õigusta vähimalgi moel Ukraina ümberpiiramist ja iseseisvale riigile jultunult kallaletungimist, selle pommitamist ja tsiviilisikute valimatut tapmist.
Putini argumentide vastu võitlemine nõuab selge vahetegemist selgituste ja põhjenduste vahel. Lääneriigid peavad Putini õigustusele vastu astuma ja järjepidevalt näitama, kuidas Putin valetab. Ukraina sõja kontekstis tähendab see selgitamist, miks Putin andis käsu alustada täiemahulist sõda. Vene presidendi retoorika järgi takistatakse niiviisi justkui NATO hegemooniat ja laienemist itta. Tegelikult on sõda Ukraina lootusetu ettevõtmine ega hoia üht ega teist. Vastupidi, sõda kiirendab NATO saabumist Venemaa piiride suunas. Näiteks Soomes kasvab toetus NATO liikmelisusele vargsi, aga järjepidevalt.
Tänavu jaanuari keskpaigas avaldatud küsitlustulemuste järgi toetab 28 protsenti soomlastest NATO-ga liitumist, vastu oli 42 protsenti. 30 protsenti vastanutest leidis, et nad ei osanud vastata. NATO-ga liitumise vastaste arv on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt langenud. Esimest korda Helsingin Sanomate küsitluste ajaloos langes NATO-ga liitumise vastaste arv alla 50 protsendi. Gallupi uuring tehti pärast seda, kui Venemaa oli detsembris esitanud USA-le ja NATO-le nõudmised, sh soovi, et NATO ei laieneks enam ida poole.
Putini teabestrateegia vastu võitlemine hõlmab seega kahte peamist suunda. Esiteks, see ei ole Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu. See on endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini isiklik sõda suveräänse Ukraina vabariigi vastu. See on täielikult omistatav Putini kuritegelikule klikile, mis ei tunne huvi miljonite vaesuvate venelaste igapäevaste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise vastu.
Paljudes Venemaa linnades toimuvad protestid viitavad sellele, et paljud venelased mõistavad hästi, et vennasrahva valimatu tapmine selle asemel, et hoolitseda oma rahva heaolu ja turvalisuse eest, on sõjakurjategija isiklik kinnisidee. Ukrainast ei lähtunud Venemaale mingisugust reaalset sõjalist, majanduslikku ega poliitilist ohtu.
Teiseks, täiemahuline sissetung Ukrainasse ainult halvendab Venemaa julgeolekuolukorda. President Putini personaalne kinnisidee ja valla päästetud sõda isoleerib Venemaa liitlastest aina kiiremini ja vaieldamatult soodustab NATO edasist laienemist oma piiride lähistele
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta märtsis
Kasutatud kirjandus:
• Aro, J., 2016. The cyberspace war: propaganda and trolling as warfare tools. European View, 15, pp. 121-132.
• Arold, U., 2016. Peculiarities of Russian Information Operations. Sõjateadlane, 2, pp. 13-41.
• Berzinš, J., 2014. Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia.
• Fitzgerald, W., C. & Brantly, A., F., 2017. Subverting Reality: The Role of Propaganda in 21st Century Intelligence. International Journal of Intelligence and CounterIntelligence, 30(2), pp. 215-240.
• Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3.
• Jantunen, S., 2018. Infosõda. Tallinn: Kultuurileht.
• Kremlin, 2014. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530.pdf
• Kremlin, 2010. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://kremlin.ru/supplement/461
• Mazarr, M., J., Casey, A., Demus, A., Harold, S. W., Matthews, L. J., Beauchamp-Mustafaga, N. & Sladden, J., 2019. Hostile Social Manipulation: Present Realities and Emerging Trends. Santa Monica: RAND Corporation.
• The Ministry of Foreign Affairs of the Russian Federation (MID), 2016. Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163 p_p_id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_languageId=en_GB
• Ministry of Defence of the Russian Federation (MOD), 2011. Russian Federation Armed Forces Information Space Activities Concept. [Võrgumaterjal] Leitav: http://eng.mil.ru/en/science/publications/more.htm?id=10845074@cmsArticle
• Politifact, 2022. Putin’s one-sided history of Ukraine’s relationship with Russia. Leitav: PolitiFact | Putin’s one-sided history of Ukraine’s relationship with Russia
• Sazonov, V., Koort, E., Heinsoo, P. & Paas, K., 2020. Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.
• Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38–41.
• Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1–22.
• Sulaškin, S. S., 2014. Cognitive Weapons—A New Generation of Information Weapon. Journal of the Academy of Military Science, 1, pp. 57-65.
• Thomas, T., 2015. Russia`s 21st century information war: working to undermine and destabilize populations. Defence Strategic Communications, 1(1), pp. 10-25.
• Vladimir Putini kõne, 2022. Leitav: PUTINI KÕNE TÄISMAHUS | Ukraina loodi bolševistliku ja kommunistliku Venemaa poolt – Delfi
Märtsi alguses külastas Taani Kodukaitse ülem kindralmajor Jens H. Garly Kaitseliidu küberkaitse üksust, Harju malevat ja asetas pärja kommunismiohvrite memoriaalile.
Vabatahtlikus Taani Kodukaitses on praegu ligi 62 000 liiget, organisatsioon tegutseb regionaalsel põhimõttel ja on, nagu ka Kaitseliit Eestis, valmisolekus kõikjal riigis ja kogu aeg.
Ühtlasi allkirjastasid kindralmajor Jens H. Garey ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide vahelise koostööleppe aastaiks 2022-2024.
Taani Kodukaitse hooleks on muu hulgas valvata riigi olulisi infrastruktuuri objekte, võidelda merereostusega ja toetada politseid korrakaitsel
Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor ning küberkaitseliitlane Kadri Paas ütleb, et Elame lugude maailmas ja lood on osa meist. Eriti teravalt näeme julgeoleku- ja mõjumaastike maailmas, kuidas lugusid luuakse ja levitatakse, kuidas end lugude abil püütakse kehtestada. Kremli nõudmistest NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele kumab läbi aastaid tagasi sõnastatud narratiiv 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, mille tagajärgi püüab Putini-Venemaa likvideerida.
Poola kirjanik Bruno Schulz märgib oma jutustuses „Geniaalne epohh”, et tavalised faktid on ajajoonel justkui nööri otsa aetud. „Neil on seal oma põhjused ja tagajärjed, mis muudkui trügivad, astuvad üksteisele vahet ja pausi pidamata kandadele. Sellel on tähendus ka narratiivile, mille hingeks on järjepidevus ja järgnevus. (Loomingu Raamatukogu 2019, nr 10-12)
Me elame lugude maailmas. Me oleme lood ja lood on osa meist. Võidab see, kelle lugu jääb peale ja meelde. Rahvusvaheliste suhete maailmas tuntakse strateegilisi narratiive, mis on keskkonna muutmise ja mõjutamise vahendid, mille kaudu riigid saavad sõnastada oma huvid, väärtused ja püüdlused rahvusvahelistes suhetes. Miskimmon, O’Loughlin ja Roselle (2013) määratlesid strateegilisi narratiive kui raamistikku, mis võimaldab inimestel liita justkui seosetud nähtused mingi põhjusliku muutuse ümber. Narratiiv koosneb sihtgrupist, sündmustest, süžeest, ajast ja kohast. Mõjus narratiiv ühendab kõik need elemendid süžeeks. Strateegilised narratiivid on eeskätt veenvad sündmuste šüžeed. Strateegiliselt ja süstemaatiliselt loodud narratiivide abil saavad riigid täita oma poliitilisi eesmärke kasutades emotsioone, ajaloolisi analoogiaid ja metafoore.
Rahvusvahelistes suhetes tuntakse kolme liiki strateegilisi narratiive. Esiteks kirjeldavad rahvusvahelise süsteemi narratiivid, kuidas maailm on üles ehitatud, kes on peamised osalejad ja kuidas süsteem peaks toimima.
Teiseks, identiteedi narratiivid kujundavad arusaama sellest, mida on riigil asjakohane igas kontekstis teha, viidates osaliste väärtustele ja eesmärkidele. Osaliste süsteemi narratiiviga pakuvad need konteksti poliitikale või toetavad narratiive, mida osaline edendab.
Lõpuks visandatakse poliitilistes jutustustes – nn teemanarratiivid -, kuidas osaleja suhtub poliitilise probleemi või kriisi lahendamiseks sobivasse vastusesse ja sõnastab seisukoha, mis põhineb materiaalsel huvil ja/või mis võib olla normatiivselt soovitav tulemus.
21. sajandi võrgustunud maailmas konkureerivad poliitilised narratiivid sageli keerulistes mitmepoolsetes kontekstides, kuid õnnestumise korral võivad nad saavutada eri seisukohtade vahel konsensuse. Kõik need narratiivid – süsteem, identiteet ja teema – on omavahel seotud. Sidusus kõigi nende valdkondade vahel võimaldab luua köitva ja mõjuka narratiivi.
Strateegiliste narratiivide puhul on keskne küsimus, kuidas võtab auditoorium selliseid sõnumeid ja lugusid vastu. Inimesed sõnastavad need ümber vastavalt oma elukogemustele, lootustele ja hirmudele. Strateegilise narratiivi vastuvõtmine ja tõlgendamine sõltub sotsiaalsest kontekstist. Iga kanali infoesitlemise viis on erinev. Kuna ühiskond on üles ehitatud müütidele, ei suuda ükski strateegiline narratiiv neid kõiki ühendada, narratiivi mõju vähendab olemasolevate müütide paljusus.
Narratiivide lahingu võitmine pole lihtne, kuna narratiivid tekitavad vaidlusi. Gow ja Wilkinsoni (2017) sõnul toimivad narratiivid juhul, kuna need toetavad sihtrühma väärtusi, huve ja eelarvamusi. Narratiiv mõjub ja võetakse omaks, kui see kattub sihtrühmas heaks kiidetud poliitiliste müütidega.
Schmiti (2018) hinnangul ei saa vaenulike strateegiliste narratiivide vastu võitlemiseks olla ühesugust lähenemisviisi. Strateegiliste narratiivide elementide vastandamine, mis toetuvad kohalikele ja sidusatele müütidele, on oluline, kuna neil müütidel on kogu ühiskonnas suur vastukaja. Vastenarratiivide meisterdamiseks on vaja, et inimesed tunneksid hästi konkreetsete poliitiliste kogukondade kohalikke müüte ja oskaksid töötada selliste müütide narratiivsete struktuuride ja sisuga.
Ajaloo õpetamine on keskne aine, mille kaudu saab iga riik lapsi ja noori juba alates põhikoolist oma narratiividega tutvustada. Oluline on vaatenurk, sest see kujundab kodanike väärtushinnanguid ja identiteeti, arusaamu, mis on rahva vanemas ja hilisemas ajaloos toimunud, miks just nii ja mitte teisiti. Ajalooõpetuse õppekavadest selgub, milline on täpne lugu, mida riik tahab endast rääkida. Ajalooõpetuse kaudu kujuneb rahva kultuurimälu. Kultuurimälu aitab rahval ennast identifitseerida positiivsel („meie oleme sellised“) või negatiivsel moel („nemad on teistsugused“).
Kultuurimälu üks kõige olulisemaid kujundajaid ongi narratiiv. Rahvust võib käsitleda „narratiivse kogukonnana“, mille identiteet tugineb „lugudele, mida me elame” ehk narratiivsetele mustritele, mis seovad rahvuse minevikku. (Tamm, 2007, lk 8) Narratiivne vorm võimaldab rahvusel käsitada ennast järjepidevana, siduda eraldiseisvad sündmused üheks tähenduslikuks tervikuks. Need mustrid on igale kultuurile iseomased struktuurid, mis ajas muutuvad. Narratiivsed mustrid ei kasva välja minevikust, vaid lähtuvad kultuurimälust. Sündmused paigutatakse kultuurimälus teatud mustritesse, mille sees nad omandavad kindla tähenduse. (Tamm, 2007, lk 9)
Eesti rahvusliku mälutöö ajaloos saab eristada kolme olulist hetke. Esimene jääb 1860.–1890. aastatesse, mil toimus nn rahvuslik ärkamine, esimene laulupidu jne. Teine pöördelise tähtsusega mälutöö periood Eestis oli iseseisvusaja kaks kümnendit, 1920.–1930. aastad, mil eestlaste ajaloomälu sai lõpliku selgroo. Seda ei suutnud murda ka järgnenud Nõukogude periood. Kolmas võtmemoment jääb Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus – 1990. aastate alguses, mida iseloomustas soov naasta sõjaeelsete mälumudelite juurde. (Tamm, 2007, lk 9)
Eesti rahvuslik ajaloonarratiiv on lahutamatult seotud iseseisvuse mõistega. Alates kõige esimestest katsetest Eesti ajalugu liigendada, on seda ikka tehtud seoses vabaduse kaotamise ja võitmisega. Eestlaste ajalugu algab „muistse priiusega”, mis eelneb 13. sajandil alanud Saksa-Taani vallutusele, sellele järgneb „700-aastane orjaöö”, mille juured ulatuvad 19. sajandi keskpaika, siis 1918–1940 uus iseseisvus sõltumatu vabariigi näol, seejärel Saksa ja Nõukogude okupatsioon, millele tegi lõpu iseseisvuse taastamine 1991. aastal. Tinglikult saab seda narratiivset mustrit nimetada Eesti ajaloo „suureks vabadusvõitluseks”, mille sisuks on sajanditepikkune võitlus vabaduse eest ja sakslaste vastu. (Tamm, 2007, lk 11)
Berliinis asuva Ida-Euroopa ja rahvusvaheliste uuringute keskuse teadur Félix Krawatzek kirjutab ajakirjas Problems of Post-Communism ilmunud artiklis „Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past”, et juba pikka aega on Venemaal kesksel kohal olnud noorte isamaaline kasvatus ja selle vaimse ja moraalse vundamendi tugevdamine. Vene haridusminister (2016-2018) Olga Vassiljevat hinnatakse töö eest Vene õigeusu kiriku ja riigi suhete teemal. Samal ajal jäi ta stalinistlike seisukohtade juurde, väites, et Jossif Stalin oli õnnistuseks, sest taaselustas rahvuse ja selle rahvuskangelaste ühtsuse ning kaitses vene keelt ja kultuuri. Vassiljevna sõnul võttis ta šnitti Ameerika Ühendriikide isamaalisest kasvatusest Vene koolide õppekavade sisustamisel. Vastavad õppe- ja ainekavad on üheselt suunatud noorte vaimsete väärtuste edendamisele nii, nagu Kremlist lähtuvad narratiivid seda ette näevad.
Samal ajal olid Vassiljeval tihedad isiklikud sidemed Vene õigeusu kirikuga. Ideoloogiliselt mõjutatud ajalooõpetus on Venemaa hariduse keskne komponent ja sellega kaasnevad suuremad kogu ühiskonda hõlmavad algatused nagu multimeediapark “Venemaa – minu ajalugu” või õiguslikud nihked, nagu seadus, mis näeb ette punaarmee rolli „õiget” tõlgendamist Suures Isamaasõjas (Koposov 2017; Soroka ja Krawatzek 2019). Vene koolides annab tooni konservatiivse ajaloolise patriotismi ja religioossuse segu.
2012. aastal jõustus Venemaal uus haridusseadus, mis süstis riigi ajalooõpetusse enneolematut patriotismi. Lisaks töötas rühm ajaloolasi ja poliitikuid 2013. aastal välja uue ajaloo õpetamise kontseptsiooni. Rahvusvaheliselt kritiseeritud kontseptsioon annab uue metoodilise lähenemise ajaloo õpetamisele ja ühtlustab ajaloo õpetamise ideoloogilist raamistikku. See asetab Venemaa ühtsuse ja mõju maailma ajaloos kesksele kohale. Noorte kodanike muutmine lojaalseteks kaasmaalasteks sai haridussüsteemi ainuambitsiooniks. Õpetus on muutunud ülimalt ideoloogiliseks, meenutades Nõukogude Liidu perioodi, mil just koolid kasvatasid üles põlvkondade kaupa Homo Sovieticusi.
Vaatamata ühtsele ajaloonägemusele, mida pedagoogilises materjalis edasi antakse, on õpetajate eelistustel võtmeroll klassiruumis reaalselt edastatavas ajaloonarratiivis. Ajaloolised narratiivid, millega noored kokku puutuvad, on samuti kujundatud Kremli diskursuse ja laiemate kultuuriliste artefaktide poolt.
Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist ei olnud tsentraliseeritud ega ühtset perspektiivi riigi mineviku käsitlemiseks. Püüti luua järjepidevus uue Vene riigi ja laiema Vene idee vahel, hõlmates nii tsaari- kui Nõukogude Venemaad. Debatt Venemaa kollektiivse identiteedi üle toimus Boriss Jeltsini ajal, kes püüdis luua sidet postsovetliku ja nõukogude-eelse Venemaa vahel (Smith 2002). Varsti pärast NSV Liidu langemist hakkasid ideoloogid Aleksandr Dugin, Aleksandr Prokhanov ja Sergei Kurginjan propageerima Venemaa keiserlikke ambitsioone. Kuigi sellised ideed piirdusid algselt kitsaste ringkondadega, suurenes nende publik märgatavalt, kui Kreml võttis keiserlikust minevikust kinni ja hakkas Venemaa keiserliku ideed võimendama. Keskaegne keiserlik Moskva on üha enam hakanud struktureerima Venemaa postsovetlikku ajalookäsitlust.
2017. aasta haridusprogrammis „Isamaaline kasvatus Vene Föderatsioonis” torkab juba teravalt silma soov taaselustada Venemaa keiserlik minevik. Seal rõhutatakse, et praegune Venemaa ulatub sümboolselt ajas tagasi nõukogude-eelsesse aega. Kuigi Venemaa suurriigi staatuse taaselustamine on olnud osa ka varasematest programmidest, mis rõhutasid, et isamaaline kasvatus peaks looma „tingimused Venemaa kui suurriigi rahvuslikuks taaselustamiseks”, on see diskursus Vladimir Putini kolmanda ametisoleku ajal saavutanud märgatava nähtavuse ja poliitilise silmapaistvuse.
„Keiserlikkus” on eriti Krimmi puhul aktuaalne alates 2014. aasta annekteerimisest. Erinevalt Lõuna-Osseetiast või Abhaasiast ei peeta poolsaart võõraks, vaid Venemaa võimuambitsioonide edendamise keskuseks. Juri Teper väidab, et Krimm on moodustanud vene identiteedidiskursuse võtmekomponendi ja võimaldanud „rahvuslikku taassündi” (2016, 387–93). Venemaa territooriumi laiendamist Krimmi hõlmamiseks tõlgendatakse Venemaa ainulaadse võimalusena olla tõeliselt tema ise.
Putin rõhutas keiserlikule ja nõukogude võimule viidates, kui hästi läks Ukrainal Venemaa praeguse ja Nõukogude Liidu võimu ajal. President ütles Kiievi-Vene ristiusustamise 1025. aastapäeva kõnes, et vene ja ukraina rahvas jagab “vaimseid väärtusi” ja “ühist vaimset pärandit”.
Putini narratiivis vastandati Venemaaga ühinenud edukat Ukrainat tänapäevasele iseseisvale Ukrainale, mis raamistati Putini loos vaesuses vaevlevaks. Putin rõhutas positiivset muutvat mõju, mida kogesid need territooriumid, mis „naasisid” Venemaale pärast „mõlemate Venemaa osade taasühendamist”. Putin sedastas, et just Venemaa läänepoolsete piirkondade arvelt sai Ukrainast suur Euroopa riik. Samal ajal lõi vene meedia järjekindlalt sarnaseid sotsiaalajaloolisi sidemeid Venemaa ja Krimmi elanike vahel ja pööras suurt tähelepanu Venemaa sümbolite eksponeerimisele Krimmis (Teper 2016, 383).
Muide, Venemaa Krimmi „taasühendamine” sai peaaegu revisionistliku hoo, kui Putin väitis Krimmi Vene Föderatsiooniga liitmise ametlikul tseremoonial 2014. aastal, et venelased on maailma suurim lõhestunud rahvas. Ta võrdles Vene-Krimmi ühendamist Saksamaa ühendamisega 1989. aastal ja kutsus Saksamaalt üles toetama „vene maailma ja ajaloolise Venemaa püüdlusi rahvusliku ühtsuse taastamiseks”.
Putini diskursust iseloomustab sõna russkii kasutamine, mis on tugevamini laetud termin eelkõige Krimmi, Venemaa ja Ida-Ukraina seostamisel – vastandina riigikesksemale rossiiskii-le. Selline kasutamine andis edasi mõtte, et Krimmi omamine lõpetab praeguseks Vene riigi ülesehitamise projekti. Krimmi annekteerimine kinnitas justkui ka Venemaa välist sõltumatust läänest. Selle seose paljastas Putin oma 18. märtsi 2014 kõnes „Sevastopoli ja Krimmi kui Venemaa Föderatsiooni uute subjektide tervitamine”: „Meie läänepartnerid on astunud üle piiri, käitunud jämedalt, vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt. […] Ilma Venemaa suveräänsuseta Krimmi üle võivad nii Venemaa kui Ukraina selle kaotada. Selline rahvusliku ühtsuse idee on eriti silmapaistev, kuna Ukraina riiki kujutatakse üldiselt oma rahva tegelike huvide suhtes vaenulikuna. See taaselustatud keiserlik tahk andis võimaluse kasvatada Venemaal isamaalisi tundeid ja igatsust rahvusliku ühtekuuluvuse järele, vähemalt lühiajaliselt.
Tänane Venemaa ja Lääne opositsiooni eliidi raamistik on teravas kontrastis 1990. aastatel valitsenud perspektiiviga, mil rõhk oli Venemaa lõimumisel globaalsesse kogukonda. Sellest vaatenurgast loodeti kaasa aidata üleminekule kommunismist demokraatiale. See peegeldus ka tolleaegsetes õpikutes ja ajalooõpetuses, mille eesmärk oli õpilasi kriitiliseks mõtlemiseks ette valmistada (Korostelina 2014, 298). Tänapäeval on aga selge vastuseis vaenulikule “teisele” vene identiteedi konstitutiivne (Baranovitš 2010; Janmaat 2007). Putin ise on rõhutanud – eriti oma kolmandal ametiajal – vajadust ühepoolsema narratiivi ja patriootilisema tooni järele õpikutes. Venemaa praeguses mäludiskursuses on kesksel kohal nõukogude perioodi taastamine, eelkõige Suure Isamaasõja olulisuse rõhutamine. Triumfalistlik sõjamälu annab oma ajaloolises narratiivis ajalise tugipunkti. See narratiiv on aga vaidlustamise suhtes eriti haavatav. Sõja kangelaslikus mälus puudub refleksioon, seetõttu ohustavad alternatiivsed tõlgendused – riigist või väljastpoolt – narratiivi terviklikkust.
Vaadates Suure Isamaasõja mälestuste arengut ajas – võrreldes nõukogude ja postsovetliku perioodiga – on võimalik märgata märkimisväärset nihet selles, mida Kreml rõhutab ja millele keskendub. Kui nõukogude perioodil viitas ametlik diskursus, et võit oli võimalik tänu riigi ja kommunistliku partei pingutustele, siis postsovetlikul Venemaal räägitakse võidust, mis saavutati tänu tugevale riigiaparaadile.
Putin on rõhutanud, et 9. mai 1945 võit saavutati just tänu tugevale riigile. 2003. aasta pöördumises Föderaalassambleele hoiatas president, et riiki ähvardab lagunemine, kui Kreml ei kindlusta tugevat riiki. Kui riigi terviklikkus on säilinud, saab riiki tervikuna tugevdada. Kui Suur Isamaasõda ja NSV Liit tähendasid triumfi, siis NSV Liidu kokkuvarisemine kujutas endast tragöödiat. 2007. aasta Filippovi koostatud vastuoluline õpetaja käsiraamat kordab muu hulgas Putini tõlgendust NSV Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta veebruaris
Kasutatud kirjandus:
Awan, A., Miskimmon, A. & O’Loughlin, B., 2019. The battle for the battle of the narratives: Sidestepping the double fetish of digital and CVE. In: Countering online propaganda and violent extremism: the dark side of digital diplomacy (eds. Bjola, C. & Pamment, J.). Routledge.
Freedman, L., 2006. The transformation of strategic Affairs. London: International Institute for Strategic Studies.
Gow, J. & Wilkinson, B., 2017. The art of creating power. Freedman on strategy. London: Hurst.
Krawatzek, F., 2020. Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past. Problems of Post-Communism, 68(5), pp. 402-414.
Miskimmon, A., O’Loughlin, B. & Roselle, L., 2013. Strategic narratives. Communication power
and the New World Order. Abingdon: Routledge.
Miskimmon, A., O’Loughlin, B. & Roselle, L., 2017. Forging the World: Strategic Narratives and International Relations. Ann Arbor: University of Michigan Press.
Miskimmon, A. & O’Loughlin, B, 2017. Russia’s Narratives of Global Order: Great Power Legacies in a Polycentric World. Politics and Governance, 5(3), pp. 111-120.
Schmitt, O., 2018. When are strategic narratives effective? The shaping of political discourse through the interaction between political myths and strategic narratives. Contemporary Security Policy, 39 (4), pp. 487-511.
Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkond korraldas 1.-7. novembrini Lõuna-Eestis õppuse Sibul 2021, millel osalesid kõik Kaitseliidu Lõuna-Eesti malevad ja ka Kaitseliidu Küberkaitseüksus. Õppuse aktiivne faas kestis reedest pühapäevani, mil toimusid õppelahingud ja tänavapildis kohati tavapärasest rohkem kaitseliitlasi.
“Riigi kestlikkuse valem on lihtne: rahvas peab ise tahtma ennast kaitsta, olgu siis looduse või välisvaenlase vastu. Kaitseliidu vabatahtlikud on need Eesti inimesed, kes on täna võtnud kohustuse kaitsta riiki relv käes”, ütles Lõuna maakaitseringkonna pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus. “Õppuse SIBUL 2021 raames harjutame tegevusi, mis suurendavad meie valmisolekut riigi kaitsmiseks nii isiklikus kui ka kollektiivses plaanis läbi laiapindse regionaalse koostöö. Täname kohalikke elanikke mõistva suhtumise ja hea koostöö eest, millega aitate kaasa õppuse kordaminekule ja meie ühise turvalisuse tagamisele.”
Küberkaitseliitlased Lõuna maakaitseringkonna õppusel Sibul 2021 (vasakult paremale): Andres Hairk, Marko Reichardt, arvuti taga istub Kuido Külm, Andrus Moks, Priit Kleemann, Jaak Tamre.
Foto: Kadri Paas
Küberkaitseliitlased Lõuna maakaitseringkonna õppusel Sibul 2021 (vasakult paremale): Andres Hairk, Marko Reichardt, arvuti taga istub Kuido Külm
Foto: Kadri Paas
Küberkaitseliitlased Lõuna maakaitseringkonna õppusel Sibul 2021 (vasakult paremale): Andres Hairk, arvuti taga istub Kuido Külm, Marko Reichardt, Andrus Moks
Foto: Kadri Paas
Kaitseliidu küberkaitse üksuse (KL KKÜ) uueks pealikuks sai 20. septembril toimunud pidulikul lipuüleandmise tseremoonial senine Küberväejuhatuse ülem, kolonel Andres Hairk. Kolonel Hairk kinnitas, et revolutsiooni asemel eelistab ta suunatud evolutsiooni. „On suur au ja vastutus asuda selle ainulaadse üksuse pealiku ametikohale. Küberkaitseliit on Eesti laiapinnalises riigikaitses ja meie e-eluviisi kaitsmisel leidnud endale kindla koha,“ sõnas KKÜ uus pealik.
„Minu eesmärk on jätkata eelmiste pealike poolt alustatud tegevustega, seejuures laiendades nende ulatust. Revolutsiooni ei tule, pigem suunatud evolutsioon. Eesti elanike oskuste ja usalduse tugevdamine e-teenuste turvaliseks kasutamiseks; noorsoo suurem kaasatus läbi Kaitseliidu noorteorganisatsioonide ja riigikaitse õpetuse; elutähtsate teenuste osutajate toetamine kriisiks valmistumisel ja nutikate tehnoloogiliste lahenduste kasutamine sõjalise riigikaitse tugevdamiseks on peamised märksõnad, millega KKÜ järgnevatel aastatel tegeleb,“ loetles kolonel Hairk.
Kaitseliidu Küberkaitseüksuse uus pealik Andres Hairk.
Foto: Kaitsevägi
Kaitseliidu Küberkaitseüksuse uus pealik Andres Hairk, Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi ja Küberkaitseüksuse staabiülem Marko Reichardt
Foto: Kaitsevägi
Kolonel Hairk soovib tuua KKÜ-sse praktilise teadmise ja kogemuse regulaararmee vajadustest ja võimalustest, toetades Kaitseliidu ja Kaitseväe veel mõjusamat koostegevust riigi sõjalise kaitse ettevalmistamisel. „Usun, et järjekindla kaasamise ja hoolika kavandamisega on võimalik ühendada vabatahtlike soov panustada ja teisalt organisatsiooni vajadused ning eesmärgid. Eelistan küberkaitse üksuse eesmärkide seadmisel ja igapäevaelu juhtimisel avatud ja kaasavat juhtimisstiili. Ootan liikmete ja samuti laiema asjahuviliste kogukonna aktiivset kaasalöömist Eesti e-eluviisi kaitsmiseks. Järgime Küberkaitseliidus avatuse, usalduse, missiooniteadlikkuse, kogukondlikkuse ja jätkusuutlikkuse väärtusi,“ rääkis Hairk.
Kaitseliidu küberkaitse üksus (KL KKÜ) tähistas tänavu jaanuaris oma 10. aastapäeva. KKÜ ehk Küberkaitseliit tegeleb laiapinnalise riigikaitsega, Eesti e-eluviisi kaitsmise ja arendamisega. Küberkaitse üksus ei kuulu Kaitseliidu struktuuris ühegi maleva koosseisu, vaid allub otse Kaitseliidu ülemale. KKÜ koondab valdavalt erafirmade IT-spetsialiste. Üksus viib riigi vajadused kokku eraettevõtete huvidega ja aitab kaasa kõigi Eesti elanike jaoks elutähtsate teenuste kaitsele tava- ja kriisiolukorras. KKÜ keskendub tsiviilsektori abistamisele rahu ajal ja tugiteenuste loomisele kriisiolukordades tegutsemiseks.
Igapäevaselt tegeleb „Küberkaitseliit“ IT-lahenduste arendamisega Kaitseliidu maakaitse üksustele, kodanikukaitsega, küberreservi loomisega, olukorrapildi seirega inforuumis ja strateegilise kommunikatsiooniga.
Lisainfo:
Andres Hairk
Kaitseliidu küberkaitse üksuse pealik
+372 5141 883
andres.hairk@kaitseliit.ee
26. juunil toimus Küberkaitseliidu pidulik Võidupüha rivistus Eesti õhuväe Ämari lennubaasis. Ametist lahkuv pealik Andrus Padar, Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi ja KKÜ senine staabiülem Marko Reichardt jagasid tunnustusi, legendaarne Kaitseväe orkester mängis ja Eesti e-eluviisi eest seisjate lipp rändas pealik, kpt Padari hoole alt KKÜ uue ajutise pealiku, ltn Reichardti kätte. Septembris saab KKÜ pealikuks praegune Küberväejuhatuse ülem, kolonel Andres Hairk.
Fotod: Kalev Lilleorg
Kaitseliidu küberkaitse üksus (KL KKÜ) tähistab 28. jaanuaril oma 10. aastapäeva. KKÜ ehk „Küberkaitseliit“ tegeleb laiapinnalise riigikaitsega, täpsemalt Eesti e-eluviisi kaitsmise ja arendamisega.
Küborgide pealiku Andrus Padari sõnul tunneb avalikkuse jaoks nähtamatu üksus end esimesel kahekohalisel sünnipäeval energiliselt ja enesekindlalt. „Küberkaitse üksuse ajaloo kõige esimene tuleproov oli 2010. aastal toimunud Kübersiili õppus, kus koos partneritega mängisime läbi riigikogu e-valimiste ründamise, valijate identiteedi varguse ja valimistulemustega manipuleerimise. Toona ei olnud me veel ametlikult moodustatudki, aga pärast seda ei kahelnud meie vajalikkuses enam keegi. Õppuse järeldustest selgus, et e-valimiste häkkimine oli igakülgselt võimalik. Pole kahtlust, et e-valimiste ja ID-kaardi turvalisus on Eesti e-eluviisi ja e-riigi usaldusväärsuse nurgakivid. Just tänu kümnendi tagusele õppusele õnnestus praeguseni kestev töökindlus ja usaldus luua, kõrvaldades kriitilised puudused,“ rõhutas Padar.
Teise olulise episoodina Küberkaitseliidu ajaloos nimetab Padar COVID-19 epideemiat ja seetõttu mullu märtsis Eestis välja kuulutatud eriolukorda. See oli kõigile uus ja tundmatu periood. Küberkaitseliitlased eesotsas Andrus Padariga osalesid sel ajal ööpäevaringselt Terviseameti kriisistaabi töös. „Tegelesime info- ja küberruumi seirega, olukorrapildi loomisega otsustajatele. Otsuseid ei ole võimalik langetada, kui ei tea, mis ümberringi toimub. Koostöö teiste ametite ja organisatsioonidega sujus isegi üle ootuste ladusalt. Saime nii hästi hakkama, et Kaitse- ja Siseministeerium ning Terviseamet tunnustasid meid tehtud töö eest,“ lisas Padar.
Küborgid ei kuulu Kaitseliidu struktuuris ühegi maleva koosseisu, vaid alluvad otse Kaitseliidu ülemale. KKÜ koondab valdavalt erafirmade IT-spetsialiste. Nii viib üksus riigi vajadused kokku eraettevõtete huvidega ja aitab kaasa kõigi Eesti elanike jaoks elutähtsate teenuste kaitsele tava- ja kriisiolukorras. KKÜ keskendub tsiviilsektori abistamisele rahu ajal ja tugiteenuste loomisele kriisiolukordades tegutsemiseks.
Igapäevaselt tegeleb „Küberkaitseliit“ IT-lahenduste arendamisega Kaitseliidu jalaväele, kodanikukaitsega, küberreservi loomisega, olukorrapildi seirega inforuumis ja strateegilise kommunikatsiooniga.
Lisainfo:
Andrus Padar,
+372 5296256,
Kaitseliidu küberkaitse üksuse pealik
