Categories
uudised

Mis kukutaks Kremli peremehe troonilt?

Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö  Kadri Paas esitab küsimuse, kuidas aidata Ukrainat? Tuleb järjepidevalt vastu astuda Kremli peremehe õigustustele sõda valla päästa ja seda jätkuvalt pidada. Putini süsteemse infostrateegia, täpsemalt info-psühholoogilise mõjutustegevuse halvamine nõrgendab tema positsiooni pikas ja venima jäävas sõjas. Ent selleks peame esmalt mõistma, millised on tema sõnumid jõulises infosõjas.

Kreml peab info-psühholoogilist mõjutustegevust oluliseks nii välispoliitikas kui sõjapidamises. Vene Föderatsiooni (VF) sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis. Juba Vene Föderatsiooni 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust. (Kremlin, 2014; Kremlin, 2010; MID, 2016) Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VF-i relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis (Ministry of Defence of the Russian Federation, 2011), kus rõhutatakse, et VF-i kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis.


Informatsiooniline üleolek inforuumis on sel sajandil võimalik tagada varasema ajaga võrreldes märksa kiiremini ja mugavamalt. Avaldatava, ent kontrollimata teabe hulk suureneb, kuna sotsiaalmeedia tehniliste võimaluste täiustumine võimaldab info reaalajas levi(ta)mist. Mida rohkem infot, seda keerulisem on eraldada tasakaalustatud ja kontrollitud info valedest, pooltõdedest ja vaenulikest narratiividest. Seda olukorda kasutavad ära kõik riiklikud eriteenistused. (Fitzgerald & Brantly, 2017, p. 236) Vene eriteenistustest nimetagem SVR-i, FSB-d ja sõjaväeluureteenistust, mida nii Vene kui Lääne avalikkuses teatakse GRU-na.

Vene akadeemilises kirjanduses ja riiklikku julgeolekut käsitlevates dokumentides võrreldakse terminit „infooperatsioonid“ NATO või selle liikmesriikide paralleelsete doktriinide sõnastusega. Mõisteid „info-psühholoogilised” ja „info-tehnilised operatsioonid” tähistatakse vastavalt mõjutamisoperatsioonide, elektroonilise sõjapidamise ja kübermeetmete kirjeldamiseks. Üldistav mõiste taju-, rünnaku-, kaitse- ja tehniliste operatsioonide jaoks on infovastasseis. (Arold, 2016, p. 17), vastavat terminit kasutatakse riikliku julgeoleku dokumentides (Gerassimov, 2013).
VF kasutab infosõjas pettust, refleksiivset kontrolli, nn kognitiivset relva, vastutuse hajutamist, otseseid valesid ja alternatiivse reaalsuse loomist ühes vandenõuteooriate levitamisega. Nn kognitiivset relva määratletakse kui mitteteaduslike teooriate, paradigmade, kontseptsioonide ja strateegiate sissetoomist vastase riiklikku intellektuaalsesse keskkonda. Usutavalt esitatud väljamõeldiste eesmärk on vastase riikliku julgeoleku nõrgendamine. (Sulaškin, 2014)
VF-i mõjutustegevuse eesmärgiks on Putini-režiimi säilitamine, kontroll inforuumi üle, Lääne ühiskondade lõhestamine, vastandamine ja kaitsepotentsiaali nõrgendamine, Lääne valitsuste otsustusprotsesside takistamine ja ekslikele otsustele õhutamine. (Thomas, 2015, p. 11-12; Jantunen, 2018; Aro, 2016) Info-psühholoogiline mõjutamine suunatakse esmalt ühiskonnale ja üritatakse massiteadvuses kodeerida patriotism koostööks vastasega. Seejärel pööratakse tähelepanu eliidile ja nende otsustusprotessidele riiklikul tasandil. Sihtmärgid võivad hõlmata materiaalseid objekte, finants-majanduslikke süsteeme ja muid võimu valdkondi. (Thomas, 2015, p. 17) Eesti kontekstis tähendab eelnev Eesti riikliku usaldusväärsuse kahjustamist EL-i ja NATO silmis ja Eesti riigisisest lõhestamist.
VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada (Sazonov, et al., 2020, lk 9).

VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada (Sazonov, et al., 2020, lk 9).
Infosõja peamine eesmärk on tsiviil- ja sõjaväelise juhtimise kaitsmine. Tulemusliku infosõja pidamiseks vajab ründaja alamsüsteeme teabe tagamiseks, arvutivõrgu toimimiseks, (signaal)luureks, elektrooniliseks sõjapidamiseks ja psühholoogiliste operatsioonide läbiviimiseks, sh oma vägede moraali hoidmiseks. (Saifetdinov, 2014) Infosõda peab pidama kõigi võimalike jõududega selleks, et tegutseda vastaspoole infoobjektide vastu ja kaitsta oma taristut Saifetdinov, 2014, p. 39).
Selline käsitlus ühtib VF-i kindralstaabi ülema, armeekindral Valeri Gerassimovi seisukohaga, mille järgi on kasvanud mittesõjaliste meetodite roll poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Gerassimovi hinnangul on need paljudel juhtudel relvajõududest tõhusamad. Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva meeleavaldustele kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks. (Gerassimov, 2013)
Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja see suurendab VF-i riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on esmatähtisstrateegilise heidutuse ülesanne. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2) Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki konkreetsed eesmärgid erinevad. See on teravas vastuolus läänepoolse tõlgendusega, milles tajutakse relvastatud võitluse puudumist rahuna. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6)

Kuna uue põlvkonna sõjad peetakse info- ja psühholoogilises keskkonnas, siis on taolise agressiooni eesmärk laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Eesmärk on halvata vastase otsustus- ja tegutsemisvõime, tekitada segadust ja eksitada vastast kõikvõimalikul moel. Sõjaväelasi ja tsiviilelanikke suunatakse oma riigi ja valitsuse asemel hoopis ründajat toetama. (Berzinš, 2016, p. 5)


Kremlist lähtuvaid sõnumeid on tervikuna raske iseloomustada, sest nende sisu ja vorm vahelduvad vastavalt olukorrale. Nende keerukusaste varieerub algelistest või töötlemata sõnumitest kuni täpselt orkestreeritud ja põhistatud narratiivideni. Samuti levitatakse sõnumeid, mis on täiesti tõesed, osaliselt valed, tahtlikult valesti tõlgendatud või täiesti valed ja välja mõeldud. Seega, VF-i info-psühholoogilises mõjutustegevuses on mitmesuguseid permutatsioone, mis muudab nende vastu võitlemise raskeks. (Mazarr, et al., 2019, p. 73)


Tänavu 21. veebruaril Vene rahvale peetud ligi tunnipikkuses kõnes õigustas Valdimir Putin oma sissetungi Ukrainasse. Vaatlejad kirjeldasid kõnet „vihase” ja „ärevana”. See sisaldas kahte peamist argumenti, mida võime lähinädalatel ja- kuudel venekeelsetes sõnumites pidevalt uuesti märgata. Üks on keskendunud peamiselt Venemaa elanikkonnale. Teine peab silmas nii kodumaist kui rahvusvahelist publikut.


Putini kõne esimene osa visandas Ukraina ajaloo ühekülgse narratiivi, mille eesmärk oli apelleerida kodumaise publiku emotsioonidele, öeldes, et Venemaa langes Ukraina ohvriks. Narratiiv algab fantastilise ajalooversiooniga, milles väidetakse, et Ukraina on „täielikult Venemaa või täpsemalt bolševike loodud”. Seejärel saime teada, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei olnud Ukrainal „iialgi stabiilseid tõelise riikluse traditsioone”. Putin väitis, et Ukraina läände pöördumine tõi kaasa rea katastroofe: endeemiline korruptsioon, „lääneriikide toetatud” neonatside võimuletulek 2014. aastal ja venekeelsete süstemaatiline diskrimineerimine, sh genotsiid. Putin lõpetab väitega, et Ukrainal võib olla massihävitusrelvi, sh tuumarelvi.

Ajalehes Rossiiskaja Gazeta mullu suvel avaldatud essees „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest” väitis Putin samuti, et Ukraina ei ole suveräänne rahvusriik. Putini hinnangul ei ole Ukrainal õigust oma sise- ega välispoliitilistele eesmärkidele. „Ukraina suveräänsus on võimalik ainult partnerluses Venemaaga” nende ühise ajaloo jooksul tekkinud sidemete tõttu. Seetõttu on nad „üks rahvas”. Putin usub vene, ukraina ja valgevene rahva ühisesse päritolusse.
Ukraina ajaloolased vastasid seepeale, et Venemaa president mõistab ajaloolisi protsesse valesti ja tõlgendab ajaloosündmusi talle sobival viisil. Kuigi tänapäeva Ukraina ja Venemaa osadel olid varakeskajal ühised dünastilised sidemed, ei piisa neid asustanud inimeste etnilisest, kultuurilisest ja keelelisest päritolust, et nimetada neid üheks rahvuseks.
Nimetus Kiivan ehk „rus” pärines 8. sajandil Kiievi ja selle ümbruse metsades asunud viikingiasulatest. Üks viikingite klannidest, Rjurikud, alistas oma konkurendid, kehtestas kontrolli jõgede kaubateede üle ja lõi poliitilise liidu. Enamik teadlasi usub, et sõna „rus” on Skandinaavia päritolu. Tõenäoliselt tuleneb see rootslaste tähistamiseks soomekeelsest terminist Ruotis – rootsi keeles tähendab see „mehi, kes sõudvad”.
Kiievist, mis 11. sajandil oli Euroopa üks suuremaid linnu, laienes Rjuriku dünastia läände ja itta, jõudes praeguse Valgevene ja Venemaa aladele. Vürstid kehtestasid uute territooriumide üle kontrolli ja 12. sajandi alguses asutasid Moskva.
Laienenud vürstiriigil ei olnud ühist keelt. Venemaa tõi Bulgaariast religioosseid tekste, mis tõlgiti kreeka keelest slaavi bulgaaria keelde ja mida hiljem nimetati kirikuslaavi keeleks. Seda keelt Venemaa elanikud ei rääkinud ja seda kasutati ainult „kirikusuhetes, riigi- ja kohtumenetlustes, ajalooliste dokumentide täitmiseks,” ütleb Kiievi riikliku Taras Ševtšenko ülikooli ajalooosakonna dekaan Ivan Patrylyak.
Putini traktaadi üks silmatorkavamaid lõike viitas sellele, et Ukraina rahvuslus on 19. sajandi lõpu looming ja kriitilise välismõju tulemus. „Samal ajal hakkas Poola eliidi ja osa Malorussia haritlaskonna seas kujunema ja levima idee ukrainlastest kui venelastest eraldiseisvast rahvusest. Selle idee jaoks polnud ajaloolist alust.”
Seejärel pööras Putin oma viha bolševike 1922. aasta otsuse peale luua Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, millel oli vähemalt nominaalne eraldumisõigus, mida Venemaa president kirjeldab muu hulgas kui „kõige ohtlikuma viitsütikuga pommi paigaldamist”.

Vladimir Putin Lužniki staadionil

Lužniki staadion pärast Putini etendust 

Kuidas sellistele narratiividele vastu seista?
See ühekülgne, neoimperialistlik ajalootõlgendus on fantaasia, millel on suur emotsionaalne veetlus endise KGB keskastme ohvitseri jaoks nagu Putin, kes koges omal nahal impeeriumi alandavat lõppu 1991. aastal. Putin tunneb end ajaloo agendina, kes ehitab üles uut Vene impeeriumit ja maksab kätte 1990. aastate kohutava alanduse eest.
Aga kuidas on lood 140 miljoni Venemaa kodanikuga? Kuidas aitab selle ajaloolise fantaasia elluviimine ja tervele Euroopale kättemaksmine vene inimestel toime tulla hindade tõusu, majanduslanguse ja kasvava korruptsiooniga? Millist tulevikku Putini kättemaksusõda järgmistele põlvkondadele tegelikult kujutab?
Vangistatud opositsiooniliider Aleksei Navalnõi võrdles Putini argumente purjus vanaisa räuskamisega perekonna koosviibimisel. Tavalist vanaisa eristab räuskavast vanaisast ainult see, et laamendav vanaisa „võimutseb tuumarelvadega riigis”. Navalnõi väitis, et Venemaal on kõik võimalused tugevaks majanduslikuks ja kultuuriliseks arenguks 21. sajandil naftast haritud kodanikeni. Kuid need lastakse armutult allavett koos „sõja, mustuse, valede ja Gelendžiki kuldsete kotkastega paleega” (viide Putini väidetavale lossile Musta mere idarannikul Krasnodaris).
Putini kõne teine osa sisaldas geopoliitilisi argumente NATO ja USA hoolimatust laienemisest Venemaa mõjusfääri. See sisaldas muljetavaldavat kõnepruuki „USA ehitatud mereoperatsioonide keskusest Otšakovis” ja hirmutavaid hoiatusi, et USA ballistiliste rakettide jõudmiseks Harkivist Moskvasse kulub vaid 7-8 minutit.
Lõpetuseks teatas Putin, et USA tahab Venemaad tükeldada ja nõrgestada, sest „nad lihtsalt ei vaja suurt ja iseseisvat Venemaad”. Selline argumentatsioon suunati nii kodumaisele kui rahvusvahelisele publikule. Võimalik, et suure osa oma sõnumist saatis Putin Pekingisse. See on olnud populaarne arutelu ka lääne meedias ja akadeemilistes ringkondades. Kahtlemata soovivad Ameerika Ühendriigid ohjeldada Venemaa võimu ja ambitsioone, kuid see Putini argument ei õigusta vähimalgi moel Ukraina ümberpiiramist ja iseseisvale riigile jultunult kallaletungimist, selle pommitamist ja tsiviilisikute valimatut tapmist.
Putini argumentide vastu võitlemine nõuab selge vahetegemist selgituste ja põhjenduste vahel. Lääneriigid peavad Putini õigustusele vastu astuma ja järjepidevalt näitama, kuidas Putin valetab. Ukraina sõja kontekstis tähendab see selgitamist, miks Putin andis käsu alustada täiemahulist sõda. Vene presidendi retoorika järgi takistatakse niiviisi justkui NATO hegemooniat ja laienemist itta. Tegelikult on sõda Ukraina lootusetu ettevõtmine ega hoia üht ega teist. Vastupidi, sõda kiirendab NATO saabumist Venemaa piiride suunas. Näiteks Soomes kasvab toetus NATO liikmelisusele vargsi, aga järjepidevalt.

Tänavu jaanuari keskpaigas avaldatud küsitlustulemuste järgi toetab 28 protsenti soomlastest NATO-ga liitumist, vastu oli 42 protsenti. 30 protsenti vastanutest leidis, et nad ei osanud vastata. NATO-ga liitumise vastaste arv on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt langenud. Esimest korda Helsingin Sanomate küsitluste ajaloos langes NATO-ga liitumise vastaste arv alla 50 protsendi. Gallupi uuring tehti pärast seda, kui Venemaa oli detsembris esitanud USA-le ja NATO-le nõudmised, sh soovi, et NATO ei laieneks enam ida poole.


Putini teabestrateegia vastu võitlemine hõlmab seega kahte peamist suunda. Esiteks, see ei ole Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu. See on endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini isiklik sõda suveräänse Ukraina vabariigi vastu. See on täielikult omistatav Putini kuritegelikule klikile, mis ei tunne huvi miljonite vaesuvate venelaste igapäevaste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise vastu.


Paljudes Venemaa linnades toimuvad protestid viitavad sellele, et paljud venelased mõistavad hästi, et vennasrahva valimatu tapmine selle asemel, et hoolitseda oma rahva heaolu ja turvalisuse eest, on sõjakurjategija isiklik kinnisidee. Ukrainast ei lähtunud Venemaale mingisugust reaalset sõjalist, majanduslikku ega poliitilist ohtu.
Teiseks, täiemahuline sissetung Ukrainasse ainult halvendab Venemaa julgeolekuolukorda. President Putini personaalne kinnisidee ja valla päästetud sõda isoleerib Venemaa liitlastest aina kiiremini ja vaieldamatult soodustab NATO edasist laienemist oma piiride lähistele

Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta märtsis

Kasutatud kirjandus:
• Aro, J., 2016. The cyberspace war: propaganda and trolling as warfare tools. European View, 15, pp. 121-132.
• Arold, U., 2016. Peculiarities of Russian Information Operations. Sõjateadlane, 2, pp. 13-41.
• Berzinš, J., 2014. Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia.
• Fitzgerald, W., C. & Brantly, A., F., 2017. Subverting Reality: The Role of Propaganda in 21st Century Intelligence. International Journal of Intelligence and CounterIntelligence, 30(2), pp. 215-240.
• Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3.
• Jantunen, S., 2018. Infosõda. Tallinn: Kultuurileht.
• Kremlin, 2014. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530.pdf
• Kremlin, 2010. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://kremlin.ru/supplement/461
• Mazarr, M., J., Casey, A., Demus, A., Harold, S. W., Matthews, L. J., Beauchamp-Mustafaga, N. & Sladden, J., 2019. Hostile Social Manipulation: Present Realities and Emerging Trends. Santa Monica: RAND Corporation.
• The Ministry of Foreign Affairs of the Russian Federation (MID), 2016. Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163 p_p_id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_languageId=en_GB
• Ministry of Defence of the Russian Federation (MOD), 2011. Russian Federation Armed Forces Information Space Activities Concept. [Võrgumaterjal] Leitav: http://eng.mil.ru/en/science/publications/more.htm?id=10845074@cmsArticle
• Politifact, 2022. Putin’s one-sided history of Ukraine’s relationship with Russia. Leitav: PolitiFact | Putin’s one-sided history of Ukraine’s relationship with Russia
• Sazonov, V., Koort, E., Heinsoo, P. & Paas, K., 2020. Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.
• Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38–41.
• Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1–22.
• Sulaškin, S. S., 2014. Cognitive Weapons—A New Generation of Information Weapon. Journal of the Academy of Military Science, 1, pp. 57-65.
• Thomas, T., 2015. Russia`s 21st century information war: working to undermine and destabilize populations. Defence Strategic Communications, 1(1), pp. 10-25.
• Vladimir Putini kõne, 2022. Leitav: PUTINI KÕNE TÄISMAHUS | Ukraina loodi bolševistliku ja kommunistliku Venemaa poolt – Delfi

Categories
uudised

Taani Kodukaitse ülem külastas Küberkaitseüksust

Märtsi alguses külastas Taani Kodukaitse ülem kindralmajor Jens H. Garly Kaitseliidu küberkaitse üksust, Harju malevat ja asetas pärja kommunismiohvrite memoriaalile.
 
Vabatahtlikus Taani Kodukaitses on praegu ligi 62 000 liiget, organisatsioon tegutseb regionaalsel põhimõttel ja on, nagu ka Kaitseliit Eestis, valmisolekus kõikjal riigis ja kogu aeg.

Ühtlasi allkirjastasid kindralmajor Jens H. Garey ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide vahelise koostööleppe aastaiks 2022-2024.

Taani Kodukaitse hooleks on muu hulgas valvata riigi olulisi infrastruktuuri objekte, võidelda merereostusega ja toetada politseid korrakaitsel