Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor ning küberkaitseliitlane Kadri Paas ütleb, et Elame lugude maailmas ja lood on osa meist. Eriti teravalt näeme julgeoleku- ja mõjumaastike maailmas, kuidas lugusid luuakse ja levitatakse, kuidas end lugude abil püütakse kehtestada. Kremli nõudmistest NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele kumab läbi aastaid tagasi sõnastatud narratiiv 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, mille tagajärgi püüab Putini-Venemaa likvideerida.
Poola kirjanik Bruno Schulz märgib oma jutustuses „Geniaalne epohh”, et tavalised faktid on ajajoonel justkui nööri otsa aetud. „Neil on seal oma põhjused ja tagajärjed, mis muudkui trügivad, astuvad üksteisele vahet ja pausi pidamata kandadele. Sellel on tähendus ka narratiivile, mille hingeks on järjepidevus ja järgnevus. (Loomingu Raamatukogu 2019, nr 10-12)
Me elame lugude maailmas. Me oleme lood ja lood on osa meist. Võidab see, kelle lugu jääb peale ja meelde. Rahvusvaheliste suhete maailmas tuntakse strateegilisi narratiive, mis on keskkonna muutmise ja mõjutamise vahendid, mille kaudu riigid saavad sõnastada oma huvid, väärtused ja püüdlused rahvusvahelistes suhetes. Miskimmon, O’Loughlin ja Roselle (2013) määratlesid strateegilisi narratiive kui raamistikku, mis võimaldab inimestel liita justkui seosetud nähtused mingi põhjusliku muutuse ümber. Narratiiv koosneb sihtgrupist, sündmustest, süžeest, ajast ja kohast. Mõjus narratiiv ühendab kõik need elemendid süžeeks. Strateegilised narratiivid on eeskätt veenvad sündmuste šüžeed. Strateegiliselt ja süstemaatiliselt loodud narratiivide abil saavad riigid täita oma poliitilisi eesmärke kasutades emotsioone, ajaloolisi analoogiaid ja metafoore.
Rahvusvahelistes suhetes tuntakse kolme liiki strateegilisi narratiive. Esiteks kirjeldavad rahvusvahelise süsteemi narratiivid, kuidas maailm on üles ehitatud, kes on peamised osalejad ja kuidas süsteem peaks toimima.
Teiseks, identiteedi narratiivid kujundavad arusaama sellest, mida on riigil asjakohane igas kontekstis teha, viidates osaliste väärtustele ja eesmärkidele. Osaliste süsteemi narratiiviga pakuvad need konteksti poliitikale või toetavad narratiive, mida osaline edendab.
Lõpuks visandatakse poliitilistes jutustustes – nn teemanarratiivid -, kuidas osaleja suhtub poliitilise probleemi või kriisi lahendamiseks sobivasse vastusesse ja sõnastab seisukoha, mis põhineb materiaalsel huvil ja/või mis võib olla normatiivselt soovitav tulemus.
Millal narratiiv toimib?
21. sajandi võrgustunud maailmas konkureerivad poliitilised narratiivid sageli keerulistes mitmepoolsetes kontekstides, kuid õnnestumise korral võivad nad saavutada eri seisukohtade vahel konsensuse. Kõik need narratiivid – süsteem, identiteet ja teema – on omavahel seotud. Sidusus kõigi nende valdkondade vahel võimaldab luua köitva ja mõjuka narratiivi.
Strateegiliste narratiivide puhul on keskne küsimus, kuidas võtab auditoorium selliseid sõnumeid ja lugusid vastu. Inimesed sõnastavad need ümber vastavalt oma elukogemustele, lootustele ja hirmudele. Strateegilise narratiivi vastuvõtmine ja tõlgendamine sõltub sotsiaalsest kontekstist. Iga kanali infoesitlemise viis on erinev. Kuna ühiskond on üles ehitatud müütidele, ei suuda ükski strateegiline narratiiv neid kõiki ühendada, narratiivi mõju vähendab olemasolevate müütide paljusus.
Narratiivide lahingu võitmine pole lihtne, kuna narratiivid tekitavad vaidlusi. Gow ja Wilkinsoni (2017) sõnul toimivad narratiivid juhul, kuna need toetavad sihtrühma väärtusi, huve ja eelarvamusi. Narratiiv mõjub ja võetakse omaks, kui see kattub sihtrühmas heaks kiidetud poliitiliste müütidega.
Schmiti (2018) hinnangul ei saa vaenulike strateegiliste narratiivide vastu võitlemiseks olla ühesugust lähenemisviisi. Strateegiliste narratiivide elementide vastandamine, mis toetuvad kohalikele ja sidusatele müütidele, on oluline, kuna neil müütidel on kogu ühiskonnas suur vastukaja. Vastenarratiivide meisterdamiseks on vaja, et inimesed tunneksid hästi konkreetsete poliitiliste kogukondade kohalikke müüte ja oskaksid töötada selliste müütide narratiivsete struktuuride ja sisuga.
Ajaloo õpetamine on keskne aine, mille kaudu saab iga riik lapsi ja noori juba alates põhikoolist oma narratiividega tutvustada. Oluline on vaatenurk, sest see kujundab kodanike väärtushinnanguid ja identiteeti, arusaamu, mis on rahva vanemas ja hilisemas ajaloos toimunud, miks just nii ja mitte teisiti. Ajalooõpetuse õppekavadest selgub, milline on täpne lugu, mida riik tahab endast rääkida. Ajalooõpetuse kaudu kujuneb rahva kultuurimälu. Kultuurimälu aitab rahval ennast identifitseerida positiivsel („meie oleme sellised“) või negatiivsel moel („nemad on teistsugused“).
Eesti olulisim lugu
Kultuurimälu üks kõige olulisemaid kujundajaid ongi narratiiv. Rahvust võib käsitleda „narratiivse kogukonnana“, mille identiteet tugineb „lugudele, mida me elame” ehk narratiivsetele mustritele, mis seovad rahvuse minevikku. (Tamm, 2007, lk 8) Narratiivne vorm võimaldab rahvusel käsitada ennast järjepidevana, siduda eraldiseisvad sündmused üheks tähenduslikuks tervikuks. Need mustrid on igale kultuurile iseomased struktuurid, mis ajas muutuvad. Narratiivsed mustrid ei kasva välja minevikust, vaid lähtuvad kultuurimälust. Sündmused paigutatakse kultuurimälus teatud mustritesse, mille sees nad omandavad kindla tähenduse. (Tamm, 2007, lk 9)
Eesti rahvusliku mälutöö ajaloos saab eristada kolme olulist hetke. Esimene jääb 1860.–1890. aastatesse, mil toimus nn rahvuslik ärkamine, esimene laulupidu jne. Teine pöördelise tähtsusega mälutöö periood Eestis oli iseseisvusaja kaks kümnendit, 1920.–1930. aastad, mil eestlaste ajaloomälu sai lõpliku selgroo. Seda ei suutnud murda ka järgnenud Nõukogude periood. Kolmas võtmemoment jääb Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus – 1990. aastate alguses, mida iseloomustas soov naasta sõjaeelsete mälumudelite juurde. (Tamm, 2007, lk 9)
Eesti rahvuslik ajaloonarratiiv on lahutamatult seotud iseseisvuse mõistega. Alates kõige esimestest katsetest Eesti ajalugu liigendada, on seda ikka tehtud seoses vabaduse kaotamise ja võitmisega. Eestlaste ajalugu algab „muistse priiusega”, mis eelneb 13. sajandil alanud Saksa-Taani vallutusele, sellele järgneb „700-aastane orjaöö”, mille juured ulatuvad 19. sajandi keskpaika, siis 1918–1940 uus iseseisvus sõltumatu vabariigi näol, seejärel Saksa ja Nõukogude okupatsioon, millele tegi lõpu iseseisvuse taastamine 1991. aastal. Tinglikult saab seda narratiivset mustrit nimetada Eesti ajaloo „suureks vabadusvõitluseks”, mille sisuks on sajanditepikkune võitlus vabaduse eest ja sakslaste vastu. (Tamm, 2007, lk 11)
Riigi jäik narratiiv
Berliinis asuva Ida-Euroopa ja rahvusvaheliste uuringute keskuse teadur Félix Krawatzek kirjutab ajakirjas Problems of Post-Communism ilmunud artiklis „Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past”, et juba pikka aega on Venemaal kesksel kohal olnud noorte isamaaline kasvatus ja selle vaimse ja moraalse vundamendi tugevdamine. Vene haridusminister (2016-2018) Olga Vassiljevat hinnatakse töö eest Vene õigeusu kiriku ja riigi suhete teemal. Samal ajal jäi ta stalinistlike seisukohtade juurde, väites, et Jossif Stalin oli õnnistuseks, sest taaselustas rahvuse ja selle rahvuskangelaste ühtsuse ning kaitses vene keelt ja kultuuri. Vassiljevna sõnul võttis ta šnitti Ameerika Ühendriikide isamaalisest kasvatusest Vene koolide õppekavade sisustamisel. Vastavad õppe- ja ainekavad on üheselt suunatud noorte vaimsete väärtuste edendamisele nii, nagu Kremlist lähtuvad narratiivid seda ette näevad.
Samal ajal olid Vassiljeval tihedad isiklikud sidemed Vene õigeusu kirikuga. Ideoloogiliselt mõjutatud ajalooõpetus on Venemaa hariduse keskne komponent ja sellega kaasnevad suuremad kogu ühiskonda hõlmavad algatused nagu multimeediapark “Venemaa – minu ajalugu” või õiguslikud nihked, nagu seadus, mis näeb ette punaarmee rolli „õiget” tõlgendamist Suures Isamaasõjas (Koposov 2017; Soroka ja Krawatzek 2019). Vene koolides annab tooni konservatiivse ajaloolise patriotismi ja religioossuse segu.
2012. aastal jõustus Venemaal uus haridusseadus, mis süstis riigi ajalooõpetusse enneolematut patriotismi. Lisaks töötas rühm ajaloolasi ja poliitikuid 2013. aastal välja uue ajaloo õpetamise kontseptsiooni. Rahvusvaheliselt kritiseeritud kontseptsioon annab uue metoodilise lähenemise ajaloo õpetamisele ja ühtlustab ajaloo õpetamise ideoloogilist raamistikku. See asetab Venemaa ühtsuse ja mõju maailma ajaloos kesksele kohale. Noorte kodanike muutmine lojaalseteks kaasmaalasteks sai haridussüsteemi ainuambitsiooniks. Õpetus on muutunud ülimalt ideoloogiliseks, meenutades Nõukogude Liidu perioodi, mil just koolid kasvatasid üles põlvkondade kaupa Homo Sovieticusi.
Vaatamata ühtsele ajaloonägemusele, mida pedagoogilises materjalis edasi antakse, on õpetajate eelistustel võtmeroll klassiruumis reaalselt edastatavas ajaloonarratiivis. Ajaloolised narratiivid, millega noored kokku puutuvad, on samuti kujundatud Kremli diskursuse ja laiemate kultuuriliste artefaktide poolt.
Keiserlik Kreml
Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist ei olnud tsentraliseeritud ega ühtset perspektiivi riigi mineviku käsitlemiseks. Püüti luua järjepidevus uue Vene riigi ja laiema Vene idee vahel, hõlmates nii tsaari- kui Nõukogude Venemaad. Debatt Venemaa kollektiivse identiteedi üle toimus Boriss Jeltsini ajal, kes püüdis luua sidet postsovetliku ja nõukogude-eelse Venemaa vahel (Smith 2002). Varsti pärast NSV Liidu langemist hakkasid ideoloogid Aleksandr Dugin, Aleksandr Prokhanov ja Sergei Kurginjan propageerima Venemaa keiserlikke ambitsioone. Kuigi sellised ideed piirdusid algselt kitsaste ringkondadega, suurenes nende publik märgatavalt, kui Kreml võttis keiserlikust minevikust kinni ja hakkas Venemaa keiserliku ideed võimendama. Keskaegne keiserlik Moskva on üha enam hakanud struktureerima Venemaa postsovetlikku ajalookäsitlust.
2017. aasta haridusprogrammis „Isamaaline kasvatus Vene Föderatsioonis” torkab juba teravalt silma soov taaselustada Venemaa keiserlik minevik. Seal rõhutatakse, et praegune Venemaa ulatub sümboolselt ajas tagasi nõukogude-eelsesse aega. Kuigi Venemaa suurriigi staatuse taaselustamine on olnud osa ka varasematest programmidest, mis rõhutasid, et isamaaline kasvatus peaks looma „tingimused Venemaa kui suurriigi rahvuslikuks taaselustamiseks”, on see diskursus Vladimir Putini kolmanda ametisoleku ajal saavutanud märgatava nähtavuse ja poliitilise silmapaistvuse.
„Keiserlikkus” on eriti Krimmi puhul aktuaalne alates 2014. aasta annekteerimisest. Erinevalt Lõuna-Osseetiast või Abhaasiast ei peeta poolsaart võõraks, vaid Venemaa võimuambitsioonide edendamise keskuseks. Juri Teper väidab, et Krimm on moodustanud vene identiteedidiskursuse võtmekomponendi ja võimaldanud „rahvuslikku taassündi” (2016, 387–93). Venemaa territooriumi laiendamist Krimmi hõlmamiseks tõlgendatakse Venemaa ainulaadse võimalusena olla tõeliselt tema ise.
Putin rõhutas keiserlikule ja nõukogude võimule viidates, kui hästi läks Ukrainal Venemaa praeguse ja Nõukogude Liidu võimu ajal. President ütles Kiievi-Vene ristiusustamise 1025. aastapäeva kõnes, et vene ja ukraina rahvas jagab “vaimseid väärtusi” ja “ühist vaimset pärandit”.
Putini narratiivis vastandati Venemaaga ühinenud edukat Ukrainat tänapäevasele iseseisvale Ukrainale, mis raamistati Putini loos vaesuses vaevlevaks. Putin rõhutas positiivset muutvat mõju, mida kogesid need territooriumid, mis „naasisid” Venemaale pärast „mõlemate Venemaa osade taasühendamist”. Putin sedastas, et just Venemaa läänepoolsete piirkondade arvelt sai Ukrainast suur Euroopa riik. Samal ajal lõi vene meedia järjekindlalt sarnaseid sotsiaalajaloolisi sidemeid Venemaa ja Krimmi elanike vahel ja pööras suurt tähelepanu Venemaa sümbolite eksponeerimisele Krimmis (Teper 2016, 383).
Muide, Venemaa Krimmi „taasühendamine” sai peaaegu revisionistliku hoo, kui Putin väitis Krimmi Vene Föderatsiooniga liitmise ametlikul tseremoonial 2014. aastal, et venelased on maailma suurim lõhestunud rahvas. Ta võrdles Vene-Krimmi ühendamist Saksamaa ühendamisega 1989. aastal ja kutsus Saksamaalt üles toetama „vene maailma ja ajaloolise Venemaa püüdlusi rahvusliku ühtsuse taastamiseks”.
Russkii vs rossiiskii
Putini diskursust iseloomustab sõna russkii kasutamine, mis on tugevamini laetud termin eelkõige Krimmi, Venemaa ja Ida-Ukraina seostamisel – vastandina riigikesksemale rossiiskii-le. Selline kasutamine andis edasi mõtte, et Krimmi omamine lõpetab praeguseks Vene riigi ülesehitamise projekti. Krimmi annekteerimine kinnitas justkui ka Venemaa välist sõltumatust läänest. Selle seose paljastas Putin oma 18. märtsi 2014 kõnes „Sevastopoli ja Krimmi kui Venemaa Föderatsiooni uute subjektide tervitamine”: „Meie läänepartnerid on astunud üle piiri, käitunud jämedalt, vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt. […] Ilma Venemaa suveräänsuseta Krimmi üle võivad nii Venemaa kui Ukraina selle kaotada. Selline rahvusliku ühtsuse idee on eriti silmapaistev, kuna Ukraina riiki kujutatakse üldiselt oma rahva tegelike huvide suhtes vaenulikuna. See taaselustatud keiserlik tahk andis võimaluse kasvatada Venemaal isamaalisi tundeid ja igatsust rahvusliku ühtekuuluvuse järele, vähemalt lühiajaliselt.
Tänane Venemaa ja Lääne opositsiooni eliidi raamistik on teravas kontrastis 1990. aastatel valitsenud perspektiiviga, mil rõhk oli Venemaa lõimumisel globaalsesse kogukonda. Sellest vaatenurgast loodeti kaasa aidata üleminekule kommunismist demokraatiale. See peegeldus ka tolleaegsetes õpikutes ja ajalooõpetuses, mille eesmärk oli õpilasi kriitiliseks mõtlemiseks ette valmistada (Korostelina 2014, 298). Tänapäeval on aga selge vastuseis vaenulikule “teisele” vene identiteedi konstitutiivne (Baranovitš 2010; Janmaat 2007). Putin ise on rõhutanud – eriti oma kolmandal ametiajal – vajadust ühepoolsema narratiivi ja patriootilisema tooni järele õpikutes. Venemaa praeguses mäludiskursuses on kesksel kohal nõukogude perioodi taastamine, eelkõige Suure Isamaasõja olulisuse rõhutamine. Triumfalistlik sõjamälu annab oma ajaloolises narratiivis ajalise tugipunkti. See narratiiv on aga vaidlustamise suhtes eriti haavatav. Sõja kangelaslikus mälus puudub refleksioon, seetõttu ohustavad alternatiivsed tõlgendused – riigist või väljastpoolt – narratiivi terviklikkust.
Vaadates Suure Isamaasõja mälestuste arengut ajas – võrreldes nõukogude ja postsovetliku perioodiga – on võimalik märgata märkimisväärset nihet selles, mida Kreml rõhutab ja millele keskendub. Kui nõukogude perioodil viitas ametlik diskursus, et võit oli võimalik tänu riigi ja kommunistliku partei pingutustele, siis postsovetlikul Venemaal räägitakse võidust, mis saavutati tänu tugevale riigiaparaadile.
Putin on rõhutanud, et 9. mai 1945 võit saavutati just tänu tugevale riigile. 2003. aasta pöördumises Föderaalassambleele hoiatas president, et riiki ähvardab lagunemine, kui Kreml ei kindlusta tugevat riiki. Kui riigi terviklikkus on säilinud, saab riiki tervikuna tugevdada. Kui Suur Isamaasõda ja NSV Liit tähendasid triumfi, siis NSV Liidu kokkuvarisemine kujutas endast tragöödiat. 2007. aasta Filippovi koostatud vastuoluline õpetaja käsiraamat kordab muu hulgas Putini tõlgendust NSV Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta veebruaris
Kasutatud kirjandus:
Awan, A., Miskimmon, A. & O’Loughlin, B., 2019. The battle for the battle of the narratives: Sidestepping the double fetish of digital and CVE. In: Countering online propaganda and violent extremism: the dark side of digital diplomacy (eds. Bjola, C. & Pamment, J.). Routledge.
Freedman, L., 2006. The transformation of strategic Affairs. London: International Institute for Strategic Studies.
Gow, J. & Wilkinson, B., 2017. The art of creating power. Freedman on strategy. London: Hurst.
Krawatzek, F., 2020. Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past. Problems of Post-Communism, 68(5), pp. 402-414.
Miskimmon, A., O’Loughlin, B. & Roselle, L., 2013. Strategic narratives. Communication power
and the New World Order. Abingdon: Routledge.
Miskimmon, A., O’Loughlin, B. & Roselle, L., 2017. Forging the World: Strategic Narratives and International Relations. Ann Arbor: University of Michigan Press.
Miskimmon, A. & O’Loughlin, B, 2017. Russia’s Narratives of Global Order: Great Power Legacies in a Polycentric World. Politics and Governance, 5(3), pp. 111-120.
Schmitt, O., 2018. When are strategic narratives effective? The shaping of political discourse through the interaction between political myths and strategic narratives. Contemporary Security Policy, 39 (4), pp. 487-511.