Kaitseliidu küberkaitseüksus (KL KKÜ) osales Kuressaares toimunud Kaitseliidu võidupüha paraadil. Üksus käis paraadil kõige kõrgemal tasemel: KKÜ saarlasest pealik Andres Hairk ja nimetust palunud liikmed.
Category: uudised
Juuni alguses toimus Kaitseliidu Saaremaa maleva traditsiooniline sõjalis-sportlik patrullvõistlus Sõrve retk. Linnulennult 50 km pikkusele rajale läks 13 kolmeliikmelist võistkonda, kelle hulgas oli ka Kaitseliidu küberkaitseüksuse (KL KKÜ) meeskond. KKÜ-l läks hästi, üksus saavutas 3. koha.
Categories
Virtuaalne küberõppus PAINTBALL 2022
MERIT kogukonna ja Michigani rahvuskaardi korraldatud virtuaalsel küberõppusel PAINTBALL 2022 osales Kaitseliidu küberkaitseüksus (KKÜ) kahe meeskonnaga: KKÜ värsked liikmed ja ühismeeskond koos Maryland rahvuskaardiga. Õppusel osalenud kolmeteistkümne meeskonna arvestuses saavutas KKÜ uusliikmete meeskond 2. koha. KKÜ ühismeeskond ühes Maryland Rahvuskaariga sai geograafiliselt hajutatud meeskondade erikategoorias 1. koha ja üldarvestuses napilt 4. koha.
Categories
Mis kukutaks Kremli peremehe troonilt?
Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö Kadri Paas esitab küsimuse, kuidas aidata Ukrainat? Tuleb järjepidevalt vastu astuda Kremli peremehe õigustustele sõda valla päästa ja seda jätkuvalt pidada. Putini süsteemse infostrateegia, täpsemalt info-psühholoogilise mõjutustegevuse halvamine nõrgendab tema positsiooni pikas ja venima jäävas sõjas. Ent selleks peame esmalt mõistma, millised on tema sõnumid jõulises infosõjas.
Kreml peab info-psühholoogilist mõjutustegevust oluliseks nii välispoliitikas kui sõjapidamises. Vene Föderatsiooni (VF) sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis. Juba Vene Föderatsiooni 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust. (Kremlin, 2014; Kremlin, 2010; MID, 2016) Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VF-i relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis (Ministry of Defence of the Russian Federation, 2011), kus rõhutatakse, et VF-i kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis.
Informatsiooniline üleolek inforuumis on sel sajandil võimalik tagada varasema ajaga võrreldes märksa kiiremini ja mugavamalt. Avaldatava, ent kontrollimata teabe hulk suureneb, kuna sotsiaalmeedia tehniliste võimaluste täiustumine võimaldab info reaalajas levi(ta)mist. Mida rohkem infot, seda keerulisem on eraldada tasakaalustatud ja kontrollitud info valedest, pooltõdedest ja vaenulikest narratiividest. Seda olukorda kasutavad ära kõik riiklikud eriteenistused. (Fitzgerald & Brantly, 2017, p. 236) Vene eriteenistustest nimetagem SVR-i, FSB-d ja sõjaväeluureteenistust, mida nii Vene kui Lääne avalikkuses teatakse GRU-na.
Vene akadeemilises kirjanduses ja riiklikku julgeolekut käsitlevates dokumentides võrreldakse terminit „infooperatsioonid“ NATO või selle liikmesriikide paralleelsete doktriinide sõnastusega. Mõisteid „info-psühholoogilised” ja „info-tehnilised operatsioonid” tähistatakse vastavalt mõjutamisoperatsioonide, elektroonilise sõjapidamise ja kübermeetmete kirjeldamiseks. Üldistav mõiste taju-, rünnaku-, kaitse- ja tehniliste operatsioonide jaoks on infovastasseis. (Arold, 2016, p. 17), vastavat terminit kasutatakse riikliku julgeoleku dokumentides (Gerassimov, 2013).
VF kasutab infosõjas pettust, refleksiivset kontrolli, nn kognitiivset relva, vastutuse hajutamist, otseseid valesid ja alternatiivse reaalsuse loomist ühes vandenõuteooriate levitamisega. Nn kognitiivset relva määratletakse kui mitteteaduslike teooriate, paradigmade, kontseptsioonide ja strateegiate sissetoomist vastase riiklikku intellektuaalsesse keskkonda. Usutavalt esitatud väljamõeldiste eesmärk on vastase riikliku julgeoleku nõrgendamine. (Sulaškin, 2014)
VF-i mõjutustegevuse eesmärgiks on Putini-režiimi säilitamine, kontroll inforuumi üle, Lääne ühiskondade lõhestamine, vastandamine ja kaitsepotentsiaali nõrgendamine, Lääne valitsuste otsustusprotsesside takistamine ja ekslikele otsustele õhutamine. (Thomas, 2015, p. 11-12; Jantunen, 2018; Aro, 2016) Info-psühholoogiline mõjutamine suunatakse esmalt ühiskonnale ja üritatakse massiteadvuses kodeerida patriotism koostööks vastasega. Seejärel pööratakse tähelepanu eliidile ja nende otsustusprotessidele riiklikul tasandil. Sihtmärgid võivad hõlmata materiaalseid objekte, finants-majanduslikke süsteeme ja muid võimu valdkondi. (Thomas, 2015, p. 17) Eesti kontekstis tähendab eelnev Eesti riikliku usaldusväärsuse kahjustamist EL-i ja NATO silmis ja Eesti riigisisest lõhestamist.
VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada (Sazonov, et al., 2020, lk 9).
VF hindab info-psühholoogilist mõjutustegevust nii kõrgelt seetõttu, et riigi relvajõud ei suudaks suuremahulist konventsionaalset sõda USA juhitava koalitsiooni ja NATO vägede vastu pikalt pidada. Nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt jääb Venemaa Föderatsioon NATO-le alla, ent hübriidsõja meetodeid kasutades suudab Venemaa NATO riike märksa paremini lõhestada ja ohustada (Sazonov, et al., 2020, lk 9).
Infosõja peamine eesmärk on tsiviil- ja sõjaväelise juhtimise kaitsmine. Tulemusliku infosõja pidamiseks vajab ründaja alamsüsteeme teabe tagamiseks, arvutivõrgu toimimiseks, (signaal)luureks, elektrooniliseks sõjapidamiseks ja psühholoogiliste operatsioonide läbiviimiseks, sh oma vägede moraali hoidmiseks. (Saifetdinov, 2014) Infosõda peab pidama kõigi võimalike jõududega selleks, et tegutseda vastaspoole infoobjektide vastu ja kaitsta oma taristut Saifetdinov, 2014, p. 39).
Selline käsitlus ühtib VF-i kindralstaabi ülema, armeekindral Valeri Gerassimovi seisukohaga, mille järgi on kasvanud mittesõjaliste meetodite roll poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamisel. Gerassimovi hinnangul on need paljudel juhtudel relvajõududest tõhusamad. Kasutatavate vastupanumeetodite rõhuasetus nihkub poliitiliste, majanduslike, informatsiooniliste, humanitaarsete ja teiste mittesõjaliste meetodite poole, mida realiseeritakse rahva meeleavaldustele kaasamisega. Kõike seda täiendatakse varjatud sõjaliste abinõudega, sealhulgas info- ja erioperatsioonidega. Avalikult kasutatakse jõudu sageli rahuvalve ja kriisilahendamise ettekäändel ainult mingil etapil, enamjaolt konfliktis lõpliku edu saavutamiseks. (Gerassimov, 2013)
Rahuajal toetab infosõda poliitilisi eesmärke ja see suurendab VF-i riikliku julgeoleku tagamiseks poliitiliste, diplomaatiliste, majanduslike, juriidiliste ja sõjaliste vahendite tõhusust, mis on esmatähtisstrateegilise heidutuse ülesanne. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 2) Seetõttu on vaja tihedat koostööd sõjaväe ja teiste infosõjaga tegelevate asutuste vahel. Kooskõlastamise vajadus kehtib nii sõja- kui rahuajal, ehkki konkreetsed eesmärgid erinevad. See on teravas vastuolus läänepoolse tõlgendusega, milles tajutakse relvastatud võitluse puudumist rahuna. (Saifetdinov, 2014, p. 40; Jonsson & Seely, 2015, p. 6)
Kuna uue põlvkonna sõjad peetakse info- ja psühholoogilises keskkonnas, siis on taolise agressiooni eesmärk laostada vastase relvajõud ja elanikkond moraalselt ja psühholoogiliselt. Eesmärk on halvata vastase otsustus- ja tegutsemisvõime, tekitada segadust ja eksitada vastast kõikvõimalikul moel. Sõjaväelasi ja tsiviilelanikke suunatakse oma riigi ja valitsuse asemel hoopis ründajat toetama. (Berzinš, 2016, p. 5)
Kremlist lähtuvaid sõnumeid on tervikuna raske iseloomustada, sest nende sisu ja vorm vahelduvad vastavalt olukorrale. Nende keerukusaste varieerub algelistest või töötlemata sõnumitest kuni täpselt orkestreeritud ja põhistatud narratiivideni. Samuti levitatakse sõnumeid, mis on täiesti tõesed, osaliselt valed, tahtlikult valesti tõlgendatud või täiesti valed ja välja mõeldud. Seega, VF-i info-psühholoogilises mõjutustegevuses on mitmesuguseid permutatsioone, mis muudab nende vastu võitlemise raskeks. (Mazarr, et al., 2019, p. 73)
Tänavu 21. veebruaril Vene rahvale peetud ligi tunnipikkuses kõnes õigustas Valdimir Putin oma sissetungi Ukrainasse. Vaatlejad kirjeldasid kõnet „vihase” ja „ärevana”. See sisaldas kahte peamist argumenti, mida võime lähinädalatel ja- kuudel venekeelsetes sõnumites pidevalt uuesti märgata. Üks on keskendunud peamiselt Venemaa elanikkonnale. Teine peab silmas nii kodumaist kui rahvusvahelist publikut.
Putini kõne esimene osa visandas Ukraina ajaloo ühekülgse narratiivi, mille eesmärk oli apelleerida kodumaise publiku emotsioonidele, öeldes, et Venemaa langes Ukraina ohvriks. Narratiiv algab fantastilise ajalooversiooniga, milles väidetakse, et Ukraina on „täielikult Venemaa või täpsemalt bolševike loodud”. Seejärel saime teada, et pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ei olnud Ukrainal „iialgi stabiilseid tõelise riikluse traditsioone”. Putin väitis, et Ukraina läände pöördumine tõi kaasa rea katastroofe: endeemiline korruptsioon, „lääneriikide toetatud” neonatside võimuletulek 2014. aastal ja venekeelsete süstemaatiline diskrimineerimine, sh genotsiid. Putin lõpetab väitega, et Ukrainal võib olla massihävitusrelvi, sh tuumarelvi.
Ajalehes Rossiiskaja Gazeta mullu suvel avaldatud essees „Venelaste ja ukrainlaste ajaloolisest ühtsusest” väitis Putin samuti, et Ukraina ei ole suveräänne rahvusriik. Putini hinnangul ei ole Ukrainal õigust oma sise- ega välispoliitilistele eesmärkidele. „Ukraina suveräänsus on võimalik ainult partnerluses Venemaaga” nende ühise ajaloo jooksul tekkinud sidemete tõttu. Seetõttu on nad „üks rahvas”. Putin usub vene, ukraina ja valgevene rahva ühisesse päritolusse.
Ukraina ajaloolased vastasid seepeale, et Venemaa president mõistab ajaloolisi protsesse valesti ja tõlgendab ajaloosündmusi talle sobival viisil. Kuigi tänapäeva Ukraina ja Venemaa osadel olid varakeskajal ühised dünastilised sidemed, ei piisa neid asustanud inimeste etnilisest, kultuurilisest ja keelelisest päritolust, et nimetada neid üheks rahvuseks.
Nimetus Kiivan ehk „rus” pärines 8. sajandil Kiievi ja selle ümbruse metsades asunud viikingiasulatest. Üks viikingite klannidest, Rjurikud, alistas oma konkurendid, kehtestas kontrolli jõgede kaubateede üle ja lõi poliitilise liidu. Enamik teadlasi usub, et sõna „rus” on Skandinaavia päritolu. Tõenäoliselt tuleneb see rootslaste tähistamiseks soomekeelsest terminist Ruotis – rootsi keeles tähendab see „mehi, kes sõudvad”.
Kiievist, mis 11. sajandil oli Euroopa üks suuremaid linnu, laienes Rjuriku dünastia läände ja itta, jõudes praeguse Valgevene ja Venemaa aladele. Vürstid kehtestasid uute territooriumide üle kontrolli ja 12. sajandi alguses asutasid Moskva.
Laienenud vürstiriigil ei olnud ühist keelt. Venemaa tõi Bulgaariast religioosseid tekste, mis tõlgiti kreeka keelest slaavi bulgaaria keelde ja mida hiljem nimetati kirikuslaavi keeleks. Seda keelt Venemaa elanikud ei rääkinud ja seda kasutati ainult „kirikusuhetes, riigi- ja kohtumenetlustes, ajalooliste dokumentide täitmiseks,” ütleb Kiievi riikliku Taras Ševtšenko ülikooli ajalooosakonna dekaan Ivan Patrylyak.
Putini traktaadi üks silmatorkavamaid lõike viitas sellele, et Ukraina rahvuslus on 19. sajandi lõpu looming ja kriitilise välismõju tulemus. „Samal ajal hakkas Poola eliidi ja osa Malorussia haritlaskonna seas kujunema ja levima idee ukrainlastest kui venelastest eraldiseisvast rahvusest. Selle idee jaoks polnud ajaloolist alust.”
Seejärel pööras Putin oma viha bolševike 1922. aasta otsuse peale luua Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik, millel oli vähemalt nominaalne eraldumisõigus, mida Venemaa president kirjeldab muu hulgas kui „kõige ohtlikuma viitsütikuga pommi paigaldamist”.
Vladimir Putin Lužniki staadionil
Lužniki staadion pärast Putini etendust
Kuidas sellistele narratiividele vastu seista?
See ühekülgne, neoimperialistlik ajalootõlgendus on fantaasia, millel on suur emotsionaalne veetlus endise KGB keskastme ohvitseri jaoks nagu Putin, kes koges omal nahal impeeriumi alandavat lõppu 1991. aastal. Putin tunneb end ajaloo agendina, kes ehitab üles uut Vene impeeriumit ja maksab kätte 1990. aastate kohutava alanduse eest.
Aga kuidas on lood 140 miljoni Venemaa kodanikuga? Kuidas aitab selle ajaloolise fantaasia elluviimine ja tervele Euroopale kättemaksmine vene inimestel toime tulla hindade tõusu, majanduslanguse ja kasvava korruptsiooniga? Millist tulevikku Putini kättemaksusõda järgmistele põlvkondadele tegelikult kujutab?
Vangistatud opositsiooniliider Aleksei Navalnõi võrdles Putini argumente purjus vanaisa räuskamisega perekonna koosviibimisel. Tavalist vanaisa eristab räuskavast vanaisast ainult see, et laamendav vanaisa „võimutseb tuumarelvadega riigis”. Navalnõi väitis, et Venemaal on kõik võimalused tugevaks majanduslikuks ja kultuuriliseks arenguks 21. sajandil naftast haritud kodanikeni. Kuid need lastakse armutult allavett koos „sõja, mustuse, valede ja Gelendžiki kuldsete kotkastega paleega” (viide Putini väidetavale lossile Musta mere idarannikul Krasnodaris).
Putini kõne teine osa sisaldas geopoliitilisi argumente NATO ja USA hoolimatust laienemisest Venemaa mõjusfääri. See sisaldas muljetavaldavat kõnepruuki „USA ehitatud mereoperatsioonide keskusest Otšakovis” ja hirmutavaid hoiatusi, et USA ballistiliste rakettide jõudmiseks Harkivist Moskvasse kulub vaid 7-8 minutit.
Lõpetuseks teatas Putin, et USA tahab Venemaad tükeldada ja nõrgestada, sest „nad lihtsalt ei vaja suurt ja iseseisvat Venemaad”. Selline argumentatsioon suunati nii kodumaisele kui rahvusvahelisele publikule. Võimalik, et suure osa oma sõnumist saatis Putin Pekingisse. See on olnud populaarne arutelu ka lääne meedias ja akadeemilistes ringkondades. Kahtlemata soovivad Ameerika Ühendriigid ohjeldada Venemaa võimu ja ambitsioone, kuid see Putini argument ei õigusta vähimalgi moel Ukraina ümberpiiramist ja iseseisvale riigile jultunult kallaletungimist, selle pommitamist ja tsiviilisikute valimatut tapmist.
Putini argumentide vastu võitlemine nõuab selge vahetegemist selgituste ja põhjenduste vahel. Lääneriigid peavad Putini õigustusele vastu astuma ja järjepidevalt näitama, kuidas Putin valetab. Ukraina sõja kontekstis tähendab see selgitamist, miks Putin andis käsu alustada täiemahulist sõda. Vene presidendi retoorika järgi takistatakse niiviisi justkui NATO hegemooniat ja laienemist itta. Tegelikult on sõda Ukraina lootusetu ettevõtmine ega hoia üht ega teist. Vastupidi, sõda kiirendab NATO saabumist Venemaa piiride suunas. Näiteks Soomes kasvab toetus NATO liikmelisusele vargsi, aga järjepidevalt.
Tänavu jaanuari keskpaigas avaldatud küsitlustulemuste järgi toetab 28 protsenti soomlastest NATO-ga liitumist, vastu oli 42 protsenti. 30 protsenti vastanutest leidis, et nad ei osanud vastata. NATO-ga liitumise vastaste arv on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt langenud. Esimest korda Helsingin Sanomate küsitluste ajaloos langes NATO-ga liitumise vastaste arv alla 50 protsendi. Gallupi uuring tehti pärast seda, kui Venemaa oli detsembris esitanud USA-le ja NATO-le nõudmised, sh soovi, et NATO ei laieneks enam ida poole.
Putini teabestrateegia vastu võitlemine hõlmab seega kahte peamist suunda. Esiteks, see ei ole Vene Föderatsiooni sõda Ukraina vastu. See on endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini isiklik sõda suveräänse Ukraina vabariigi vastu. See on täielikult omistatav Putini kuritegelikule klikile, mis ei tunne huvi miljonite vaesuvate venelaste igapäevaste sotsiaalsete ja majanduslike probleemide lahendamise vastu.
Paljudes Venemaa linnades toimuvad protestid viitavad sellele, et paljud venelased mõistavad hästi, et vennasrahva valimatu tapmine selle asemel, et hoolitseda oma rahva heaolu ja turvalisuse eest, on sõjakurjategija isiklik kinnisidee. Ukrainast ei lähtunud Venemaale mingisugust reaalset sõjalist, majanduslikku ega poliitilist ohtu.
Teiseks, täiemahuline sissetung Ukrainasse ainult halvendab Venemaa julgeolekuolukorda. President Putini personaalne kinnisidee ja valla päästetud sõda isoleerib Venemaa liitlastest aina kiiremini ja vaieldamatult soodustab NATO edasist laienemist oma piiride lähistele
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta märtsis
Kasutatud kirjandus:
• Aro, J., 2016. The cyberspace war: propaganda and trolling as warfare tools. European View, 15, pp. 121-132.
• Arold, U., 2016. Peculiarities of Russian Information Operations. Sõjateadlane, 2, pp. 13-41.
• Berzinš, J., 2014. Russia’s New Generation Warfare in Ukraine: Implications for Latvian Defense Policy. Latvia: Nation Defence Academy of Latvia.
• Fitzgerald, W., C. & Brantly, A., F., 2017. Subverting Reality: The Role of Propaganda in 21st Century Intelligence. International Journal of Intelligence and CounterIntelligence, 30(2), pp. 215-240.
• Gerassimov. V., 2013. Ценность науки в предвидении. Военно-промышленный Курьер, 8(476), стр. 1–3.
• Jantunen, S., 2018. Infosõda. Tallinn: Kultuurileht.
• Kremlin, 2014. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530.pdf
• Kremlin, 2010. Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://kremlin.ru/supplement/461
• Mazarr, M., J., Casey, A., Demus, A., Harold, S. W., Matthews, L. J., Beauchamp-Mustafaga, N. & Sladden, J., 2019. Hostile Social Manipulation: Present Realities and Emerging Trends. Santa Monica: RAND Corporation.
• The Ministry of Foreign Affairs of the Russian Federation (MID), 2016. Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163 p_p_id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_languageId=en_GB
• Ministry of Defence of the Russian Federation (MOD), 2011. Russian Federation Armed Forces Information Space Activities Concept. [Võrgumaterjal] Leitav: http://eng.mil.ru/en/science/publications/more.htm?id=10845074@cmsArticle
• Politifact, 2022. Putin’s one-sided history of Ukraine’s relationship with Russia. Leitav: PolitiFact | Putin’s one-sided history of Ukraine’s relationship with Russia
• Sazonov, V., Koort, E., Heinsoo, P. & Paas, K., 2020. Sisejulgeoleku hübriidohtude tutvustamine. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.
• Saifetdinov, K. I., 2014. Information warfare in the military realm. Military Thought, 7, pp. 38–41.
• Jonsson, O., Seely, R., 2015. Russian Full-Spectrum Conflict: An Appraisal After Ukraine. The Journal of Slavic Military Studies, 28 (1), pp. 1–22.
• Sulaškin, S. S., 2014. Cognitive Weapons—A New Generation of Information Weapon. Journal of the Academy of Military Science, 1, pp. 57-65.
• Thomas, T., 2015. Russia`s 21st century information war: working to undermine and destabilize populations. Defence Strategic Communications, 1(1), pp. 10-25.
• Vladimir Putini kõne, 2022. Leitav: PUTINI KÕNE TÄISMAHUS | Ukraina loodi bolševistliku ja kommunistliku Venemaa poolt – Delfi
Märtsi alguses külastas Taani Kodukaitse ülem kindralmajor Jens H. Garly Kaitseliidu küberkaitse üksust, Harju malevat ja asetas pärja kommunismiohvrite memoriaalile.
Vabatahtlikus Taani Kodukaitses on praegu ligi 62 000 liiget, organisatsioon tegutseb regionaalsel põhimõttel ja on, nagu ka Kaitseliit Eestis, valmisolekus kõikjal riigis ja kogu aeg.
Ühtlasi allkirjastasid kindralmajor Jens H. Garey ja Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi vabatahtlike riigikaitseorganisatsioonide vahelise koostööleppe aastaiks 2022-2024.
Taani Kodukaitse hooleks on muu hulgas valvata riigi olulisi infrastruktuuri objekte, võidelda merereostusega ja toetada politseid korrakaitsel
Sisejulgeoleku asjatundja ja infosõja teemalise teadustöö autor ning küberkaitseliitlane Kadri Paas ütleb, et Elame lugude maailmas ja lood on osa meist. Eriti teravalt näeme julgeoleku- ja mõjumaastike maailmas, kuidas lugusid luuakse ja levitatakse, kuidas end lugude abil püütakse kehtestada. Kremli nõudmistest NATO-le ja Ameerika Ühendriikidele kumab läbi aastaid tagasi sõnastatud narratiiv 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist, mille tagajärgi püüab Putini-Venemaa likvideerida.
Poola kirjanik Bruno Schulz märgib oma jutustuses „Geniaalne epohh”, et tavalised faktid on ajajoonel justkui nööri otsa aetud. „Neil on seal oma põhjused ja tagajärjed, mis muudkui trügivad, astuvad üksteisele vahet ja pausi pidamata kandadele. Sellel on tähendus ka narratiivile, mille hingeks on järjepidevus ja järgnevus. (Loomingu Raamatukogu 2019, nr 10-12)
Me elame lugude maailmas. Me oleme lood ja lood on osa meist. Võidab see, kelle lugu jääb peale ja meelde. Rahvusvaheliste suhete maailmas tuntakse strateegilisi narratiive, mis on keskkonna muutmise ja mõjutamise vahendid, mille kaudu riigid saavad sõnastada oma huvid, väärtused ja püüdlused rahvusvahelistes suhetes. Miskimmon, O’Loughlin ja Roselle (2013) määratlesid strateegilisi narratiive kui raamistikku, mis võimaldab inimestel liita justkui seosetud nähtused mingi põhjusliku muutuse ümber. Narratiiv koosneb sihtgrupist, sündmustest, süžeest, ajast ja kohast. Mõjus narratiiv ühendab kõik need elemendid süžeeks. Strateegilised narratiivid on eeskätt veenvad sündmuste šüžeed. Strateegiliselt ja süstemaatiliselt loodud narratiivide abil saavad riigid täita oma poliitilisi eesmärke kasutades emotsioone, ajaloolisi analoogiaid ja metafoore.
Rahvusvahelistes suhetes tuntakse kolme liiki strateegilisi narratiive. Esiteks kirjeldavad rahvusvahelise süsteemi narratiivid, kuidas maailm on üles ehitatud, kes on peamised osalejad ja kuidas süsteem peaks toimima.
Teiseks, identiteedi narratiivid kujundavad arusaama sellest, mida on riigil asjakohane igas kontekstis teha, viidates osaliste väärtustele ja eesmärkidele. Osaliste süsteemi narratiiviga pakuvad need konteksti poliitikale või toetavad narratiive, mida osaline edendab.
Lõpuks visandatakse poliitilistes jutustustes – nn teemanarratiivid -, kuidas osaleja suhtub poliitilise probleemi või kriisi lahendamiseks sobivasse vastusesse ja sõnastab seisukoha, mis põhineb materiaalsel huvil ja/või mis võib olla normatiivselt soovitav tulemus.
Millal narratiiv toimib?
21. sajandi võrgustunud maailmas konkureerivad poliitilised narratiivid sageli keerulistes mitmepoolsetes kontekstides, kuid õnnestumise korral võivad nad saavutada eri seisukohtade vahel konsensuse. Kõik need narratiivid – süsteem, identiteet ja teema – on omavahel seotud. Sidusus kõigi nende valdkondade vahel võimaldab luua köitva ja mõjuka narratiivi.
Strateegiliste narratiivide puhul on keskne küsimus, kuidas võtab auditoorium selliseid sõnumeid ja lugusid vastu. Inimesed sõnastavad need ümber vastavalt oma elukogemustele, lootustele ja hirmudele. Strateegilise narratiivi vastuvõtmine ja tõlgendamine sõltub sotsiaalsest kontekstist. Iga kanali infoesitlemise viis on erinev. Kuna ühiskond on üles ehitatud müütidele, ei suuda ükski strateegiline narratiiv neid kõiki ühendada, narratiivi mõju vähendab olemasolevate müütide paljusus.
Narratiivide lahingu võitmine pole lihtne, kuna narratiivid tekitavad vaidlusi. Gow ja Wilkinsoni (2017) sõnul toimivad narratiivid juhul, kuna need toetavad sihtrühma väärtusi, huve ja eelarvamusi. Narratiiv mõjub ja võetakse omaks, kui see kattub sihtrühmas heaks kiidetud poliitiliste müütidega.
Schmiti (2018) hinnangul ei saa vaenulike strateegiliste narratiivide vastu võitlemiseks olla ühesugust lähenemisviisi. Strateegiliste narratiivide elementide vastandamine, mis toetuvad kohalikele ja sidusatele müütidele, on oluline, kuna neil müütidel on kogu ühiskonnas suur vastukaja. Vastenarratiivide meisterdamiseks on vaja, et inimesed tunneksid hästi konkreetsete poliitiliste kogukondade kohalikke müüte ja oskaksid töötada selliste müütide narratiivsete struktuuride ja sisuga.
Ajaloo õpetamine on keskne aine, mille kaudu saab iga riik lapsi ja noori juba alates põhikoolist oma narratiividega tutvustada. Oluline on vaatenurk, sest see kujundab kodanike väärtushinnanguid ja identiteeti, arusaamu, mis on rahva vanemas ja hilisemas ajaloos toimunud, miks just nii ja mitte teisiti. Ajalooõpetuse õppekavadest selgub, milline on täpne lugu, mida riik tahab endast rääkida. Ajalooõpetuse kaudu kujuneb rahva kultuurimälu. Kultuurimälu aitab rahval ennast identifitseerida positiivsel („meie oleme sellised“) või negatiivsel moel („nemad on teistsugused“).
Eesti olulisim lugu
Kultuurimälu üks kõige olulisemaid kujundajaid ongi narratiiv. Rahvust võib käsitleda „narratiivse kogukonnana“, mille identiteet tugineb „lugudele, mida me elame” ehk narratiivsetele mustritele, mis seovad rahvuse minevikku. (Tamm, 2007, lk 8) Narratiivne vorm võimaldab rahvusel käsitada ennast järjepidevana, siduda eraldiseisvad sündmused üheks tähenduslikuks tervikuks. Need mustrid on igale kultuurile iseomased struktuurid, mis ajas muutuvad. Narratiivsed mustrid ei kasva välja minevikust, vaid lähtuvad kultuurimälust. Sündmused paigutatakse kultuurimälus teatud mustritesse, mille sees nad omandavad kindla tähenduse. (Tamm, 2007, lk 9)
Eesti rahvusliku mälutöö ajaloos saab eristada kolme olulist hetke. Esimene jääb 1860.–1890. aastatesse, mil toimus nn rahvuslik ärkamine, esimene laulupidu jne. Teine pöördelise tähtsusega mälutöö periood Eestis oli iseseisvusaja kaks kümnendit, 1920.–1930. aastad, mil eestlaste ajaloomälu sai lõpliku selgroo. Seda ei suutnud murda ka järgnenud Nõukogude periood. Kolmas võtmemoment jääb Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aega 1980. aastate lõpus – 1990. aastate alguses, mida iseloomustas soov naasta sõjaeelsete mälumudelite juurde. (Tamm, 2007, lk 9)
Eesti rahvuslik ajaloonarratiiv on lahutamatult seotud iseseisvuse mõistega. Alates kõige esimestest katsetest Eesti ajalugu liigendada, on seda ikka tehtud seoses vabaduse kaotamise ja võitmisega. Eestlaste ajalugu algab „muistse priiusega”, mis eelneb 13. sajandil alanud Saksa-Taani vallutusele, sellele järgneb „700-aastane orjaöö”, mille juured ulatuvad 19. sajandi keskpaika, siis 1918–1940 uus iseseisvus sõltumatu vabariigi näol, seejärel Saksa ja Nõukogude okupatsioon, millele tegi lõpu iseseisvuse taastamine 1991. aastal. Tinglikult saab seda narratiivset mustrit nimetada Eesti ajaloo „suureks vabadusvõitluseks”, mille sisuks on sajanditepikkune võitlus vabaduse eest ja sakslaste vastu. (Tamm, 2007, lk 11)
Riigi jäik narratiiv
Berliinis asuva Ida-Euroopa ja rahvusvaheliste uuringute keskuse teadur Félix Krawatzek kirjutab ajakirjas Problems of Post-Communism ilmunud artiklis „Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past”, et juba pikka aega on Venemaal kesksel kohal olnud noorte isamaaline kasvatus ja selle vaimse ja moraalse vundamendi tugevdamine. Vene haridusminister (2016-2018) Olga Vassiljevat hinnatakse töö eest Vene õigeusu kiriku ja riigi suhete teemal. Samal ajal jäi ta stalinistlike seisukohtade juurde, väites, et Jossif Stalin oli õnnistuseks, sest taaselustas rahvuse ja selle rahvuskangelaste ühtsuse ning kaitses vene keelt ja kultuuri. Vassiljevna sõnul võttis ta šnitti Ameerika Ühendriikide isamaalisest kasvatusest Vene koolide õppekavade sisustamisel. Vastavad õppe- ja ainekavad on üheselt suunatud noorte vaimsete väärtuste edendamisele nii, nagu Kremlist lähtuvad narratiivid seda ette näevad.
Samal ajal olid Vassiljeval tihedad isiklikud sidemed Vene õigeusu kirikuga. Ideoloogiliselt mõjutatud ajalooõpetus on Venemaa hariduse keskne komponent ja sellega kaasnevad suuremad kogu ühiskonda hõlmavad algatused nagu multimeediapark “Venemaa – minu ajalugu” või õiguslikud nihked, nagu seadus, mis näeb ette punaarmee rolli „õiget” tõlgendamist Suures Isamaasõjas (Koposov 2017; Soroka ja Krawatzek 2019). Vene koolides annab tooni konservatiivse ajaloolise patriotismi ja religioossuse segu.
2012. aastal jõustus Venemaal uus haridusseadus, mis süstis riigi ajalooõpetusse enneolematut patriotismi. Lisaks töötas rühm ajaloolasi ja poliitikuid 2013. aastal välja uue ajaloo õpetamise kontseptsiooni. Rahvusvaheliselt kritiseeritud kontseptsioon annab uue metoodilise lähenemise ajaloo õpetamisele ja ühtlustab ajaloo õpetamise ideoloogilist raamistikku. See asetab Venemaa ühtsuse ja mõju maailma ajaloos kesksele kohale. Noorte kodanike muutmine lojaalseteks kaasmaalasteks sai haridussüsteemi ainuambitsiooniks. Õpetus on muutunud ülimalt ideoloogiliseks, meenutades Nõukogude Liidu perioodi, mil just koolid kasvatasid üles põlvkondade kaupa Homo Sovieticusi.
Vaatamata ühtsele ajaloonägemusele, mida pedagoogilises materjalis edasi antakse, on õpetajate eelistustel võtmeroll klassiruumis reaalselt edastatavas ajaloonarratiivis. Ajaloolised narratiivid, millega noored kokku puutuvad, on samuti kujundatud Kremli diskursuse ja laiemate kultuuriliste artefaktide poolt.
Keiserlik Kreml
Vahetult pärast NSV Liidu lagunemist ei olnud tsentraliseeritud ega ühtset perspektiivi riigi mineviku käsitlemiseks. Püüti luua järjepidevus uue Vene riigi ja laiema Vene idee vahel, hõlmates nii tsaari- kui Nõukogude Venemaad. Debatt Venemaa kollektiivse identiteedi üle toimus Boriss Jeltsini ajal, kes püüdis luua sidet postsovetliku ja nõukogude-eelse Venemaa vahel (Smith 2002). Varsti pärast NSV Liidu langemist hakkasid ideoloogid Aleksandr Dugin, Aleksandr Prokhanov ja Sergei Kurginjan propageerima Venemaa keiserlikke ambitsioone. Kuigi sellised ideed piirdusid algselt kitsaste ringkondadega, suurenes nende publik märgatavalt, kui Kreml võttis keiserlikust minevikust kinni ja hakkas Venemaa keiserliku ideed võimendama. Keskaegne keiserlik Moskva on üha enam hakanud struktureerima Venemaa postsovetlikku ajalookäsitlust.
2017. aasta haridusprogrammis „Isamaaline kasvatus Vene Föderatsioonis” torkab juba teravalt silma soov taaselustada Venemaa keiserlik minevik. Seal rõhutatakse, et praegune Venemaa ulatub sümboolselt ajas tagasi nõukogude-eelsesse aega. Kuigi Venemaa suurriigi staatuse taaselustamine on olnud osa ka varasematest programmidest, mis rõhutasid, et isamaaline kasvatus peaks looma „tingimused Venemaa kui suurriigi rahvuslikuks taaselustamiseks”, on see diskursus Vladimir Putini kolmanda ametisoleku ajal saavutanud märgatava nähtavuse ja poliitilise silmapaistvuse.
„Keiserlikkus” on eriti Krimmi puhul aktuaalne alates 2014. aasta annekteerimisest. Erinevalt Lõuna-Osseetiast või Abhaasiast ei peeta poolsaart võõraks, vaid Venemaa võimuambitsioonide edendamise keskuseks. Juri Teper väidab, et Krimm on moodustanud vene identiteedidiskursuse võtmekomponendi ja võimaldanud „rahvuslikku taassündi” (2016, 387–93). Venemaa territooriumi laiendamist Krimmi hõlmamiseks tõlgendatakse Venemaa ainulaadse võimalusena olla tõeliselt tema ise.
Putin rõhutas keiserlikule ja nõukogude võimule viidates, kui hästi läks Ukrainal Venemaa praeguse ja Nõukogude Liidu võimu ajal. President ütles Kiievi-Vene ristiusustamise 1025. aastapäeva kõnes, et vene ja ukraina rahvas jagab “vaimseid väärtusi” ja “ühist vaimset pärandit”.
Putini narratiivis vastandati Venemaaga ühinenud edukat Ukrainat tänapäevasele iseseisvale Ukrainale, mis raamistati Putini loos vaesuses vaevlevaks. Putin rõhutas positiivset muutvat mõju, mida kogesid need territooriumid, mis „naasisid” Venemaale pärast „mõlemate Venemaa osade taasühendamist”. Putin sedastas, et just Venemaa läänepoolsete piirkondade arvelt sai Ukrainast suur Euroopa riik. Samal ajal lõi vene meedia järjekindlalt sarnaseid sotsiaalajaloolisi sidemeid Venemaa ja Krimmi elanike vahel ja pööras suurt tähelepanu Venemaa sümbolite eksponeerimisele Krimmis (Teper 2016, 383).
Muide, Venemaa Krimmi „taasühendamine” sai peaaegu revisionistliku hoo, kui Putin väitis Krimmi Vene Föderatsiooniga liitmise ametlikul tseremoonial 2014. aastal, et venelased on maailma suurim lõhestunud rahvas. Ta võrdles Vene-Krimmi ühendamist Saksamaa ühendamisega 1989. aastal ja kutsus Saksamaalt üles toetama „vene maailma ja ajaloolise Venemaa püüdlusi rahvusliku ühtsuse taastamiseks”.
Russkii vs rossiiskii
Putini diskursust iseloomustab sõna russkii kasutamine, mis on tugevamini laetud termin eelkõige Krimmi, Venemaa ja Ida-Ukraina seostamisel – vastandina riigikesksemale rossiiskii-le. Selline kasutamine andis edasi mõtte, et Krimmi omamine lõpetab praeguseks Vene riigi ülesehitamise projekti. Krimmi annekteerimine kinnitas justkui ka Venemaa välist sõltumatust läänest. Selle seose paljastas Putin oma 18. märtsi 2014 kõnes „Sevastopoli ja Krimmi kui Venemaa Föderatsiooni uute subjektide tervitamine”: „Meie läänepartnerid on astunud üle piiri, käitunud jämedalt, vastutustundetult ja ebaprofessionaalselt. […] Ilma Venemaa suveräänsuseta Krimmi üle võivad nii Venemaa kui Ukraina selle kaotada. Selline rahvusliku ühtsuse idee on eriti silmapaistev, kuna Ukraina riiki kujutatakse üldiselt oma rahva tegelike huvide suhtes vaenulikuna. See taaselustatud keiserlik tahk andis võimaluse kasvatada Venemaal isamaalisi tundeid ja igatsust rahvusliku ühtekuuluvuse järele, vähemalt lühiajaliselt.
Tänane Venemaa ja Lääne opositsiooni eliidi raamistik on teravas kontrastis 1990. aastatel valitsenud perspektiiviga, mil rõhk oli Venemaa lõimumisel globaalsesse kogukonda. Sellest vaatenurgast loodeti kaasa aidata üleminekule kommunismist demokraatiale. See peegeldus ka tolleaegsetes õpikutes ja ajalooõpetuses, mille eesmärk oli õpilasi kriitiliseks mõtlemiseks ette valmistada (Korostelina 2014, 298). Tänapäeval on aga selge vastuseis vaenulikule “teisele” vene identiteedi konstitutiivne (Baranovitš 2010; Janmaat 2007). Putin ise on rõhutanud – eriti oma kolmandal ametiajal – vajadust ühepoolsema narratiivi ja patriootilisema tooni järele õpikutes. Venemaa praeguses mäludiskursuses on kesksel kohal nõukogude perioodi taastamine, eelkõige Suure Isamaasõja olulisuse rõhutamine. Triumfalistlik sõjamälu annab oma ajaloolises narratiivis ajalise tugipunkti. See narratiiv on aga vaidlustamise suhtes eriti haavatav. Sõja kangelaslikus mälus puudub refleksioon, seetõttu ohustavad alternatiivsed tõlgendused – riigist või väljastpoolt – narratiivi terviklikkust.
Vaadates Suure Isamaasõja mälestuste arengut ajas – võrreldes nõukogude ja postsovetliku perioodiga – on võimalik märgata märkimisväärset nihet selles, mida Kreml rõhutab ja millele keskendub. Kui nõukogude perioodil viitas ametlik diskursus, et võit oli võimalik tänu riigi ja kommunistliku partei pingutustele, siis postsovetlikul Venemaal räägitakse võidust, mis saavutati tänu tugevale riigiaparaadile.
Putin on rõhutanud, et 9. mai 1945 võit saavutati just tänu tugevale riigile. 2003. aasta pöördumises Föderaalassambleele hoiatas president, et riiki ähvardab lagunemine, kui Kreml ei kindlusta tugevat riiki. Kui riigi terviklikkus on säilinud, saab riiki tervikuna tugevdada. Kui Suur Isamaasõda ja NSV Liit tähendasid triumfi, siis NSV Liidu kokkuvarisemine kujutas endast tragöödiat. 2007. aasta Filippovi koostatud vastuoluline õpetaja käsiraamat kordab muu hulgas Putini tõlgendust NSV Liidu kokkuvarisemisest kui 20. sajandi suurimast geopoliitilisest katastroofist.
Artikkel ilmus Kaitse Kodu ajakirjas 2022. aasta veebruaris
Kasutatud kirjandus:
Awan, A., Miskimmon, A. & O’Loughlin, B., 2019. The battle for the battle of the narratives: Sidestepping the double fetish of digital and CVE. In: Countering online propaganda and violent extremism: the dark side of digital diplomacy (eds. Bjola, C. & Pamment, J.). Routledge.
Freedman, L., 2006. The transformation of strategic Affairs. London: International Institute for Strategic Studies.
Gow, J. & Wilkinson, B., 2017. The art of creating power. Freedman on strategy. London: Hurst.
Krawatzek, F., 2020. Which History Matters? Surveying Russian Youth and Their Understandings of the Past. Problems of Post-Communism, 68(5), pp. 402-414.
Miskimmon, A., O’Loughlin, B. & Roselle, L., 2013. Strategic narratives. Communication power
and the New World Order. Abingdon: Routledge.
Miskimmon, A., O’Loughlin, B. & Roselle, L., 2017. Forging the World: Strategic Narratives and International Relations. Ann Arbor: University of Michigan Press.
Miskimmon, A. & O’Loughlin, B, 2017. Russia’s Narratives of Global Order: Great Power Legacies in a Polycentric World. Politics and Governance, 5(3), pp. 111-120.
Schmitt, O., 2018. When are strategic narratives effective? The shaping of political discourse through the interaction between political myths and strategic narratives. Contemporary Security Policy, 39 (4), pp. 487-511.
26. juunil toimus Küberkaitseliidu pidulik Võidupüha rivistus Eesti õhuväe Ämari lennubaasis. Ametist lahkuv pealik Andrus Padar, Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi ja KKÜ senine staabiülem Marko Reichardt jagasid tunnustusi, legendaarne Kaitseväe orkester mängis ja Eesti e-eluviisi eest seisjate lipp rändas pealik, kpt Padari hoole alt KKÜ uue ajutise pealiku, ltn Reichardti kätte. Septembris saab KKÜ pealikuks praegune Küberväejuhatuse ülem, kolonel Andres Hairk.
Fotod: Kalev Lilleorg
