Infosõja teemalise teadustöö autor Kadri Paas kirjutab, et pehme jõud ei mõju üleöö: täna kuulan jutlust või õpin koolitunnis ja homme reedan kodumaa. Pehme jõud kujundab identiteeti ja väärtushinnanguid aeglaselt, ent piisavalt tugevalt ja veenvalt, et olla pikas perspektiivis ohtlikum kui mürsud või raketid.
Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik on Vene riigi pehme jõud maailma piirkondades, kus õigeusu religioon on valitsevaks jõuks. Nagu Eesti. Seda tüüpi mõju kasutatakse selleks, et meelitada endisi nõukogude vabariike vaimselt lääne kultuuriruumist eemalduma.
Moskva kiriku patriarh allub Vene Föderatsiooni presidendile. Kremli ja Moskva Patriarhaadi koostööd ei varjata. Riigi kontrolli all olev Vene meedia, eeskätt televisioon, mis on enamiku venelaste jaoks peamine infoallikas, mängib peamist rolli õigeusu kiriku positiivse maine tugevdamisel avalikkuses.
Kirik kui Kremli käepikendus
Kremli pehme jõud Eestis
Tihedamate sidemete loomine Kremliga, mida täheldatakse alates kommunismi kokkuvarisemisest ja mis on viimasel ajal Kremli algatusel arenenud enneolematu kiiruse ja ulatusega, pakub Moskva Patriarhaadile ka lühiajalist PR-kasu. Enamik venelasi samastab Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirikut Venemaa poliitilise süsteemi elemendina. Teisisõnu, Kremli ladviku vaieldamatu osana. Tänu sellele on viimastel aastatel täheldatud kõrge avalik toetus Putini valitsusele, mis on osaliselt seotud eufoorilise reaktsiooniga Krimmi annekteerimisele.
Nimelt seostub Krimmi annekteerimisega ka patriarh Kirilli tegevus ja heakskiit. Enamik praeguse valitsuse toetajaid, st valdav osa Vene inimestest samastavad automaatselt end Moskva Patriarhaadiga, sest peavad õigeusu kaheldamatult patriotismi kõige kesksemaks osaks. Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes kuulub Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirikusse ligikaudu 150 miljonit inimest. Peale selle endised Nõukogude vabariikide kogudused.
Patriarh Kirill kuulub Vene võimuhierarhia kümne olulisema inimese sekka, platseerudes pigem esikolmiku lähistele. Põhjus on selge. Kirill on õnnistanud Putini brutaalset sõjakäiku Ukrainasse, aga toetanud avalikult ka varasemalt Putini tegevust ja Vene maailma narratiivi. Patriarhi pastoraalvisiidid riikidesse, mida peetakse „Vene maailma” osaks, misjonitegevus ja mitteametliku isikliku mõju tugevdamine selles valdkonnas on üks paljudest meetmetest, mida pehme jõu meetodina kasutatakse Kremli imperialistlike ideede edendamiseks ja levitamiseks. Üks näide sellistest meetmetest olid patriarh Kirilli sagedased pastoraadivisiidid Ukrainasse, mille vältel ta kutsus üles ületama Ukraina õigeusu skisma ja looma tihedamaid kontakte Moskva Patriarhaadiga.
Venemaa on sajandeid kasutanud Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirikut teiste riikide ellu sekkumiseks ja meelsuse mõjutamiseks Kremlile soodsas ja sõbralikus suunas. Jossif Stalini ajal kasutas nõukogude režiim kommunistliku terrori all kannatanud õigeusu kiriku riismeid oma elanikkonna ja välisriikide mõjutamiseks. Sellest ajast alates allub Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik Vene eriteenistustele.
Vene välisluure (SRV) ja sõjaväeluure (GRU) rakendavad Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirikut pehme jõuna, mis õõnestab süstemaatiliselt sihtriikide elanikkonna moraali ja kiidab takka Kremlile kasulikku käitumist. Kasutatakse strateegilisi narratiive – muu hulgas Vene maailm (russkii mir) -, mida määratletakse kommunikatiivse vahendina, mille abil Kreml püüab anda minevikule, olevikule ja tulevikule kindla tähenduse, et saavutada oma poliitilisi eesmärke.
Sisuliselt tegeleb Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik eesotsas patriah Kirilliga Kremli huvide esindamise, õigustamise ja levitamisega sama jõuliselt ja jultunult nagu Vene telekanalidki, mis Eestis kinni keerati. Vene eriteenistuste käepikendusega tegutsev kirik aga jätkab senini oma vaimset laastamistööd, nende tegevuse keelustamist ei ole millegipärast ükski poliitik nõudnud.
Ukraina sõda käib käsikäes ideoloogiaga, milles Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirik täidab keskset rolli. Seetõttu rõhutab tunnustatud teoloog ja Ameerikas õigeusu vaimulikuna tegutsev John Chryssavgis, et sõjakurjategijana tuleb vastutusele võtta mitte ainult Kremli peremees, vaid ka patriah Kirill.
Patriarh Kirill ei ole Ukraina sõda poole sõnagagi hukka mõistnud. Moskva kirikupea on korduvalt lagedale tulnud hoopis sõda õigustavate seisukohtadega. Päev enne Vene agressiooni algust, 23. veebruaril tähistati Venemaal isamaakaitsjate päeva ehk endist Nõukogude armee aastapäeva. Selle käigus asetas patriarh Kirill tundmatu sõduri hauale pärja ja justkui sõja algust ette teades, mainis Venemaa piire ähvardavat ohtu, mille tõttu armee peab valvel olema.
Moskva patriarh on kõik oma sõjaaegsed seisukohad ehitanud Vene maailma väärtusruumi ja Ukraina ning Venemaa ühise ajaloo ümber. 28. veebruaril mainis Kirill pärast liturgiat, et palvetas püha Venemaa eest, kuhu kuuluvad nii Ukraina, Valgevene kui Venemaa. Vene väärtusruumi ja Vene maailma kaitsmine tipnes Kirilli 6. märtsi jutlusega, milles patriarh kordas Putini sõnu, justkui oleks kaheksa aasta vältel toimunud Donbassis Vene maailma väärtuste ja seda kaitsvate inimeste hävitamine. Kirilli väitel algas Ukraina sõda seetõttu, et Donbassi elanikud ei taha, et seal korraldataks geiparaade. Aprilli alguses kiitis patriarh Vene relvajõudude katedraalis sõda Ukrainas. Samal päeval kritiseerisid lääneriikide juhid Vene vägede korraldatud Butša veresauna.
Patriarh Kirilli otsene alluv, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kiriku metropoliit Jevgeni ei ole samuti sõnagagi ukrainlaste genotsiidi hukka mõistnud. Vähe sellest, Moskva kiriku survel jättis ka Eesti Kirikute Nõukogu eesotsas EELK peapiiskop Urmas Viilmaga sõja otsesõnu taunimata. 2018. aastal määras metropoliit Jevgeni Eestisse teenima just Moskva Patriarhaat. Varasemalt töötas Jevgeni Moskva Vaimuliku Akadeemia rektori ja teenis Vereja ülempiiskopina.
Õigeusk on Eesti peamine religioon – ligikaudu 180 000 inimest peab ennast õigeusklikuks ja tasapisi nende hulk aina kasvab. Eesti Apostlik-Õigeusu kirikusse kuulub umbes 30 000 inimest ja ülejäänud on Moskva Patriarhaadi Õigeusu kiriku liikmed.
Eestis allub otse Moskva Patriarhaadi Õigeusu kirikule, st Kremlile ja patriarh Kirillile kaks kogudust: Tallinna Aleksander Nevski Stavropigiaalne Kogudus ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne Naisklooster Kuremäel. 1998. aastal, mil siseminister oli kadunud Robert Lepikson, registreeriti need kaks kogudust Eestis.
1900. aastal pühitsetud Nevski katedraali kui Vene tsaaririigi imperialismi ja šovinismi sümbolit, Eesti venestamise maamärki üritati 1918. aastal iseseisvunud Eestis korduvalt ümber ehitada või lammutada. 1920-ndatel aastatel oli päevakorras Vabaduskiriku mõte. Oma projekti esitas ka arhitekt Karl Burman vanem. Vabaduse mälestussambaks sobis Burmani arvates hoopis iseseisvuse panteon, mis peaks asuma „meie iseseisva riigielu keskkohas”.
Arhitekti ettepaneku järgi pidanuks see mälestuspanteon üle kogu Tallinna kõrguma – Tallinna valitseb aga Aleksander Nevski katedraal, mis kuidagi sinna ei sobi. Burman pakkuski välja idee ehitada õigeusu katedraal ümber „vabaduse ja iseseisvuse mälestussambaks”.
Samas soovitas ta kaaluda, kas Nevski katedraal lammutada või ümber ehitada.„Toompää lossiesine plats peaks omandama eesti foorumi ilme ja vene kirik tuleks ehitada ümber iseseisvuse Panteoniks,” kirjutas Burman 1928. aastal. Katedraali kohta oli tal kindel arvamus: „See idamaine kirju ja kriiskav kogu eraldub ymbrusest ja ongi pystitet ju venestuspoliitika symbolina.”
Ülejäänud Vene õigeusu kogudused alluvad Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirikule, mis allub organisatsioonina Moskvale. Praegusel ajal ühendab Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik 38 kogudust. Kremli kiriku vaimulikkond Eestis koosneb 69 vaimulikust: metropoliit, piiskop ja abipiiskop, 52 preestrit ja 14 diakonit.
Eestis esmakordselt 2002. aastal registreeritud – tollal oli peaminister Siim Kallas ja siseminister Ain Seppik – Moskva Patriarhaat asutas 2012. aastal Tallinnasse ka Püha Johannese kooli, millel valmis tänavu augustis Nõmmel, Kaitseliidu Tallinna maleva Plangu baasi lähistel uus koolimaja-kirik. Tallinna linn eesotsas linnapea Mihhail Kõlvartiga kinnitas Vene eriteenistuste jaoks soodsa otsuse (krunt, detailplaneering, ehitus- ja kasutusluba vms).
Kui kasutada sõjaväelisi termineid, siis õnnestus Vene eriteenistustel „kool-kiriku” rajamisega seada sisse (info)vägede eelpaigutus Eesti ühe kõige olulisema baasi aia taha.
Kool nimetab oma dokumentides kodukirikuks Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kiriku Ristija Johannese kogudust Nõmmel. Selle ülempreester on Toomas Hirvoja. Hirvoja allub siinsele metropoliit Jevgenile ja Jevgeni otse patriarh Kirillile, st Kremlile. Ülempreester Hirvoja on kooli loomisest alates viinud õppeasutuses läbi kõiki ikoonilisi teenistusi. Olulisematel käib isiklikult kohal ka metropoliit Jevgeni.
Kooli arengukava ütleb, et „Kooli pedagoogiline kontseptsioon ammutab ainest ning inspiratsiooni idakiriku inimesekäsitlusest ja vastustest edasikestmisega seotud küsimustele: kes on inimene, mis on elu mõte ja kuidas elada õigesti jne.
Arvestades Moskva Patriarhaadi seisukohti Ukraina sõja asjus, siis vastus küsimusele, kuidas õigesti elada, on Eesti riikluse vaatenurgast leebelt öeldes hirmutav.
Moskva Patriarhaadi mõju kasvatamiseks on Kreml elavdanud kiriku tegevust oma naaberriikides. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu kirik korraldas mõne aasta eest ajalookonverentsi, mille eesmärk oli näidata Eestit vene õigeusu iidse territooriumina. Seejuures on Kremli narratiivist erinev II maailmasõja käsitlus siinse õigeusu kiriku hinnangul ajaloo kuritegelik ümberkirjutamine.
Kes on Kirill?
Mis on pehme jõud?
Patriarh Kirill (passinimega Vladimir Mihhailovitš Gundjajev, 75) on Kremli-meelne natsionalistist imperialist. 1970. aastal lõpetas ta Leningradi vaimuliku akadeemia. Alates 1989. aastast juhtis Kirill Moskva Patriarhaadi välissuhete osakonda. 2009. aasta veebruaris sai temast Moskva ja kogu Venemaa patriarh.
Ta on „Vene maailma” kontseptsiooni (русский мир) toetaja ja levitaja. Selle järgi kuuluvad kõik õigeusklikud kristlased ühte kirikusse ja õigeusku. Geograafiliselt ulatub „Vene maailm” üle idaslaavlaste asustatud territooriumide, mis kunagi kuulusid ajaloolise nn püha Venemaa koosseisu, st sinna kuuluvad ka venekeelsete ja õigeusu diasporaade territooriumid teistes maailma riikides, sh Eestis.
Arvatavasti võlgneb patriarh Kirill oma karjääri kiriku esindajana Kirikute Maailma Nõukogu juures ja seejärel väliskontaktide osakonna juhina oma sidemetele KGB ja seejärel FSB-ga. Erinevate meediakajastuste järgi tegutses ta eriteenistuste kaastöötajana varjunime all Mihhailov.
Riigid ja suured organisatsioonid kasutavad pehmet jõudu (soft power) sihtmärgiks olevate ühiskondade, sihtgruppide sõbralikuks ja heatahtlikuks hõlvamiseks ja mõjutamiseks.
Pehme jõu osad on kirjandus, muusika, religioon, teleseriaalid ja filmid, kõige laiemalt kultuuriline ja vaimne tegevus ja kaasamine. Britid ja ameeriklased mõjutasid Nõukogude ajal NSVL-i ikke all olnud läänepoolseid rahvaid isegi rõivastuse vms sarnasega. Teksad ja näts olid ju nõukaaja laste ja noorte jaoks ihaldusväärne kaup, kättesaamatu defitsiit… Pehmest jõust on palju kirjutanud Joseph Nye.
Pehme jõud ei mõju üleöö: täna kuulan jutlust või õpin koolitunnis ja homme reedan kodumaa. Pehme jõud kujundab identiteeti ja väärtushinnanguid aeglaselt, ent piisavalt tugevalt ja veenvalt, et olla pikas perspektiivis ohtlikum kui mürsud või raketid.
Pehme jõud Ukraina sõja eel ja ajal
Rahvusvahelises poliitikas on pehme jõu mõju aeglane. Pommide ja kuulide hävitustöö tulemust on kohe näha, samas kui väärtuste ja kultuuri mõju on nähtav alles pikemas perspektiivis. Kuid nende mõjude eiramine või tähelepanuta jätmine oleks ometi viga. Targad poliitikud mõistavad, et väärtused loovad võimu.
Sõda Ukrainas on pehme jõu olulisust kinnitanud. Lühiajalistes lahingutes on domineerinud muidugi kõva sõjaline jõud. Lähiajal määrab sõja tulemuse kõva jõud, sh Ameerika Ühendriikide ja teiste NATO riikide tarnitav varustus, ja kõva, sunniviisilise majandusliku võimu kasutamine.
Kuigi kaubandus- ja finantssanktsioonidega ähvardamine ei takistanud president Putinit sõja alustamist, on kehtestatud sanktsioonid avaldanud mõju Venemaa majandusele. Samuti ei ole Hiina, venelaste peamine partner, osutanud Kremlile sõjalist abi.
Kuid mis veelgi olulisem, ka pehme jõud on juba mänginud konfliktis oma rolli. USA ametnikud on aastaid avaldanud Saksamaale survet, et see loobuks Nord Stream 2 gaasijuhtme projektist, hoiatades, et see muudaks Euroopa veelgi enam sõltuvaks Vene maagaasist ja et selle Läänemere alune trass nõrgestaks Ukrainat. Saksamaa keeldus aastaid jonnakalt ja ülbelt. Kuid 24. veebruar 2022 muutis sakslaste suhtumist. Tsiviilelanike vastu suunatud julmused muutsid Kremli Saksa avaliku arvamuse jaoks nii ebameeldivaks, et valitsus peatas torujuhtme ehitamise.
Samamoodi nõudsid ameeriklased aastaid, et Saksamaa suurendaks oma kaitsekulutusi kahele protsendile SKT-st. Ka ses osas saatis Berliin ühendriigid kuni tänavu veebruarini kuu peale, et pärast Putini verise sõja algust muutsid sakslased peaaegu üleöö meelt.
Ukraina president Volodymyr Zelenski on osutunud eriti osavaks pehme võimu kasutajaks. Kui USA pakkus talle, et ta viiakse sõja puhkedes turvalisse paika, vastas Ukraina president, et vajab tankitõrjemoona, mitte küüti. Zelenski varasem kogemus näitlejana on talle abiks. Oma mitteametliku riietuse ja pideva suhtlemise abil lääne meedia ja parlamentidega on tal õnnestunud esitleda Ukrainat atraktiivse ja kangelasliku riigina. Tulemuseks ei olnud mitte ainult lääne sümpaatia, vaid ka Ukraina jaoks vajaliku sõjavarustuse tarnete märkimisväärne suurenemine.
Kiievi eeslinnas Butšas ja mujal Ukrainas toime pandud tsiviilelanike tapatalgud on vähendanud Vene pehmet jõudu ja tugevdanud Lääne sümpaatiat Ukraina suhtes. Kas ja kuidas mõjutab pikaajaline sõda Vene pehme jõu toimele, on veel vara hinnata, ent kahtlemata mingisugune reaktsioon ukrainlaste genotsiidile järgneb. Näiteks viskas ÜRO aprilli alguses Venemaa inimõiguste nõukogust välja. Venemaa väljaviskamise poolt hääletas 93 riiki. Vastu oli 24 riiki eeotsas Hiinaga, erapooletuid oli 58. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) 216 liiget hääletasid Venemaa Euroopas inimõigustega tegelevast Euroopa Nõukogust välja juba kuu aega varem. Kolm liiget jätsid toona hääletamata.
Ukrainas oli Vene Õigeusu Kirik veel 2018. aastani Kremli ülioluline mõjutusvahend. Välisluureameti andmetel osales selle juhtkond Ukraina-vastases õõnestustöös juba aastaid enne Venemaa avalikku kallaletungi Ukrainale 2014. aastal. 2018. aasta aprillis pöördusid Ukraina kahe õigeusu kiriku ja riigivõimu esindajad seetõttu palvega õigeusu kiriku vaimse juhi, oikumeenilise (Konstantinoopoli) patriarhi Barholomeos I poole palvega anda Ukraina õigeusklikele iseseisev staatus.
Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirik käivitas seejärel Kremli käsul laimukampaania Ukraina ja Oikumeenilise Patriarhaadi vastu. Vaenulik infokampaaniaga Ukraina õigeusu kirikule iseseisva staatuse andmise vastu liitus ka Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik. Eesotsas 2018. aasta kevadel Moskvast määratud metropoliit Jevgeniga (kodanikunimega Valeri Rešetnikov), kes Moskva Vaimuliku Akadeemia ja seminari rektorina külastas Krimmi juba 2014. aasta kevadel, vahetult pärast poolsaare okupeerimist. Kuigi vastutus Vene Õigeusu Kiriku lõhkumise ja nõrgestamise eest Ukrainas lasub Kremli juhtkonnal eesotsas president Putiniga, jääb süüdi Kremli käsku täitnud patriarh Kirill.
Kasutatud allikad:
The altar and throne alliance. The Russian Orthodox Church vs. the government in Russia | OSW Centre for Eastern Studies
Tuna 43.indb (ra.ee)
Priit Rohtmets: Ukraina sõda kui ususõda | Arvamus | ERR
Metropoliit Eugeni: tsiviilobjektide pommitamine on kuritegu | Eesti | ERR
https://publicorthodoxy.org/2022/02/27/orthodox-christian-standing-with-ukraine/
http://www.patriarchia.ru/db/text/5903402.html
http://www.patriarchia.ru/db/text/5906442.html
Патриарх Кирилл утвердил архиепископа Евгения предстоятелем Эстонской православной церкви | Эстония | ERR
Putin’s Powerful Orthodox Church Ally Helps Cement Russian Support for War – WSJ
Priit Rohtmets: Vene Õigeusu Kiriku taassünd Stalini välispoliitika tööriistana | Arvamus | ERR
Soft Power After Ukraine by Joseph S. Nye, Jr. – Project Syndicate (project-syndicate.org
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Kaitse Kodu 2022. aasta 7. numbris.